Vaimsel alaarengul eristatakse 4 astet: 1. Kerge vaimse alaarenguga lapsed (IQ 50-69) omandavad kõne mõningase hilinemisega. Enamik neist saavutab täieliku iseseisvuse eneseteenindamisel, samuti praktilised oskused, kuid tavalisest tunduvalt aeglasemalt. Vaimsete võimete, käitumise ning tunde- ja tahteelu iseärasuste poolest on vaimse alaarenguga lapsed väga erinevad. Ühed on väheaktiivsed, loiud, aeglased, halva koordinatsiooniga, puuduliku peenmotoorika ja takerduvate liigutustega, ei suuda järgmisele tegevusele ümberlülituda. Mängudest langevad nad kiiresti välja, sest ei taipa mängu süžeed ega suuda teiste mängijatega ühtlast tempot hoida. Nad vajavad tegevustes pidevat individuaalset abi, näitlikustamist, osade kaupa ja aeglast seletamist, tähelepanu aktiveerimist. Teised lapsed on rahutud, hooletud, muretud, ülesandest kergesti kõrvale kalduvad, neil puudub huvi tegevuse vastu. Meeleolu
modernismile, lavastaja Panso ja kirjanik Smuul moodustasid toona eesti teatri avangardistide eripärase loovtandemi. Ka kahe tähtsama teatri juhid Ird ja Tammur (viimane oli Draamateatri peanäitejuht 1952– 1970) tegid panuse algupäranditele. Draamateatri mängukava toetus 1950.–1960. aastail suuresti Egon Ranneti dramaturgia lavatõlgendustele Ilmar Tammuri režiis – kuni 1960ndatel kärises vahe Ranneti üha enam stereotüüpidesse ja kitšilikkusesse takerduvate näidendite karmi arvustusliku retseptsiooni ning tema loomingu vaibumatu publikumenu vahel üsna drastiliseks. Tammur, Ird ja Panso jätsid 1960. aastate alguse teatrilukku legendaarseid klassikalavastusi. Tammurilt esietendusid 1962 Ibseni „Peer Gynt” (nimiosas dublantidena Ants Eskola ja Rein Aren) ning Brechti „Ema Courage ja tema lapsed” (kahe erineva koosseisuga, nimiosas Aino Talvi ja Lisl Lindau, tumma Kattrini meeldejääva rolli lõi Ita Ever).
annaabi.ee 
