Kolla ja Volli. Mõlõmba noorõmbapuulsõ taluperemiihi poja. Eeläõdagune simman kõrvalküläh andsõ tunda. Pääq olli olgõ pääl ilmadu rassõq ja suuh olli vist kassiq kusõl käünü. Möldre veski paisu alt juudu vesi oll lämmi ja es taha sukugi pääd ravitsõda. Volli löüdse, et ei avita siin miski, piät koskilt pääparandust saama. Poolõ versta päält nakas Kribu talu paistma. Peremiis oll vahtsõ vankriratta aidakaartõ veere alla tahenõma säädnü. Tii vei Kribu aida takast müüdä ja ku untsandsgu aidaga kohaguti saiva, läts Kolla haigõn pään palama tulõkõnõ. Ega Kribu peremehel kotun õks viina ei olõ ja kitsivõitu ka tõõnõ, sis ei lääq küsümägi. Võtami paremb vankriratta üten. Ratta ruttu kangli alla ja viil rutõmbale mõtsa varju. Kribu peremehel katõraudnõ, kes tuud tiid, mis saa, ku näge. Pääle mõtsa tõmsiva pisu hinge ja pidäsivä plaani. Kolla sis arvas, et läämi Juurõ Augusti poolõ. Tuul suur
pannu, minge võtke' timä vällä." Mintü sõs kaema -- ol'l ka nii. Oi sedä avvu, mis meehel nüüd ol'l. Kunigas annu' vahtse käsü: "Siinsamah mõtsah om üts nõnasarv, kiä kõik purutas, kes ette johus, surma' tuu ärä." Miis lännü jälle mõtsa poole, vidänü umma mõõka takah ja mõtelnu: "Üteh paag'ah iks surm saia om, kuniga käskü piät täütmä, ehk lätt jäll õnnes." Hääkene küll, lännü mõtsa. Nõnasarvik tullu vasta, et mõts rogises õnne. Miis joosnu üte puu takast tõõse taade, saanu üte tamme taade, nõnasarvik tahtnu sarvega läbi tamme mehe sisse lüvvä ja löönü, a jäänü sarve piti tamme sisse kinni. Miis karanu mano ja niitnü [= neetinud?] kõvaste sarve tõselt puult är: "Saisa!" Vägimiis võtnu nüüd jäll uma mõõga, lännü kuniga mano ja ütelnü: "Sääl ta om mõtsah, sarve piti tamme küleh kinne, minge tapke timä maaha ja tooge ärä." Mintü kaema, ol'l ka nii. Perüs vägimehe tükü'.