Nii pole võimalik ühe meele tajusid teise meele tajudega kummutada, sest nad on erinevate valdkondade tajumused ja üks neist pole vähem taju kui teine. Samuti ei saa varasemat taju hilisemaga kummutada, kuna nad on eelpool toodud põhjendusel võrdse kaaluga. Seesama kehtib ka katsete puhul kummutada ühe vaatleja taju teise vaatleja tajuga – ka see ei ole võimalik, kuna kõik tajud on võrdse kaaluga. Samuti ei saa tajusi kummutada aru, kuna aru enda mõisted pärinevad Epikurose järgi kõik tajudest. Nii jääb Epikurose hinnanagul ainul kaks valikut: kas loobuda tunnetusest taju kaudu – mis Epikurose eelduste alusel tähendaks üldse teadmisepüüdlemisest loobumist – või aktsepteerida kõiki tajusid tõestena. Skeptikud, kellelt Epikuros selle argumendi on laenanud, kaldusid esimese valiku poole. Epikuros valis teise.
asjade kohta, siis peab hing kehadest ka reaalselt erinev olema. Et mõtlemisest sõltumatu materiaalne tegelikkus üldse olemas on, tõestavad meile meie meelte aistingud ja tajud. Kuna me tajudes oleme tajutu suhtes retseptiivsed, passivselt vastuvõtvad, siis ei saa tajud pärineda meist endist. Määratledes mina mõtleva substantsina, tuleb Descartes`il pidada välistatuks võimalust, et mõtlev hing ise mitteteadvustatult tajusi produtseerib. Substantsina, mille olemus seisneb mõtlemises, s.t. teadvuses, peab subjekt kõikidest oma seisunditest ja aktiivsustest teadlik olema. Toetudes jumalikule tõesusgarantiile arvab Descartes võivat välistada eelduse, et meil olemasolevad selged tajud ulatuvuslikest asjadest on põhjustatud millegi mitteulatuvusliku poolt. Niisiis peab niisuguste tajude põhjuseks olema midagi ulatuvuslikku.
annaabi.ee 
