laboratoorsete menetlustega. Teadlastel ei saa olla mingisugust abiallikat selle üle, mida ta silmadega ja oma instrumentidega näeb. Kui eksisteeriks mingi kõrgem autoriteet, kelle poole pöördumisel võiks tõestada, et tema nägemisviis on muutunud, siis muutuks too autoriteet ise teadlase andmeteallikaks ja tema nägemisviisi käitumisest saaks probleemiallikas. Samalaadsed probleemid tekiksid, kui tealdane võiks katsealuse kombel ümber lüsituda ühelt tajupildilt teisele. Periood, mille jooksul valgus valgus on laine või osake, on kriisiperiood, ajajärk, kus miski oli korrast ära ja see lõppes assel lainemehhaanika arenemisega, et valgus on nii lainetest kui ka osakestest erinev enesekooskõlaline kategooria. Seega ümberlüsitustega teaduses kaasnevad paradigma muutused ja ei saa oodata, et teadlased tunnistaksid neid muutusi otseselt. Nüüdisaegsed uurimused mitmes filisoofia, psühholoogia, ligvistika ja isegi kunstiajaloo
Selletaolised paralleelid on teadusajaloo uurimisel väga stimuleerivad. Ent psühholoogiakatsed on sugestiivsed ega saa olla midagi enamat. Nad ei tõesta, et uuritava teadlase poolt sooritatud vaatlustel oleks üldse sarnaseid jooni. Erinevus gestalt´i nihkest ilmneb ka selles, et teadlasel ei saa olla mingisugust abiallikat selle üle või selle taga, mida ta oma silmadega ja instrumentidega näeb, samuti ei saa ta ümber lülitada ühelt tajupildilt teisele. Kui pertseptuaalsete ümberlülitustega teaduses kaasnevad paradigma muutused, siis ei saa oodata, et teadlased tunnistaksid neid muutusi otseselt. Normaalteadus viib lõpuks anomaaliate äratundmisele ja kriisideni, mille lõpetab suhteliselt äkiline ja struktuuritu sündmus, mis on sarnane kujumuutusele gestalt -katsetes. SEMINAR 2) Anomaalia – katses tulemus, mis ei ole ette kirjutatud paradigma poolt, teistsuguse tulemuse põhjus selgitatakse välja
annaabi.ee 
