mis on vahendatud teiste ettekujutustega. Niisugune ettekujutuste ühendamine mõistetega on kätketud igasugusesse otsustusse, ka sellistesse tajuotsustustesse nagu “Päikese käes olnud kivi tundub katsumisel soe”. Ehkki ka niisugused otsustused on tänu nende ühendavale funktsioonile erinevad nendest tajudest, mida nad registreerivad, sisaldavad nad siiski üksnes neid mõisteid, mis on abstraheeritud meelelisest kaemusest. Tajuotsustustest eristab Kant kogemusotsustusi – objektiivseid empiirilisi otsustusi nagu näiteks “Kui päike paistab kivile, siis soojeneb kivi paratamatult”. Kahe nimetatud otsustusliigi vaheline erinevus on järgmises. Esiteks kehtib kogemusotsustus objekti ja mitte üksnes subjektiivse mulje kohta. Muidugi saab objekt olla inimesele antud üksnes subjektiivse mulje vahendusel ja Kant ei arva sugugi, et igasugune taju tingimata 1
Nii usub Epikuros näiteks, et tühja ruumi olemasolu on tõestatav selle kaudu, et kui me eeldaksime, et tühja ruumi ei ole, siis järelduks sealt, et ka liikumist ei ole. Kuid liikumise olemasolu on taju põhjal ilmne, järelikult peab tõene olema ka väide, et tühi ruum on olemas, sest ilma tühja ruumita ei oleks liikumist. Üldiselt üteldes tuleb Epikurose järgi pidada arvamust mõne mittevaadeldava asjaolu kohta tõeseks, kui see on sarnaselt eelpool toodud näitele tuletatav tajuotsustustest või definitsioonidest; ning vastavalt on selline arvamus ekslik, kui temast tuleneb midagi sellist, mis on vastuolu ilmsete tõdedega. Loomulikult võib ette tulla ka seda, et meil on ühe ja sama mittevaadeldava asjaolu kohta hulk üksteisega ühildamatuid arvamusi, mis ei järeldu ühestki ilmsest tõest ega ole ka ühegiga neist vastuolus. Niisugustel juhtudel ei tule teha mingit otsustust; pigem tuleb kõiki kriteeriumitega kooskõlastuvaid arvamusi tunnistada võimalikult tõestena
annaabi.ee 
