Teiseks näiteks suhkur on magus, see on tajuotsustus, seda ei pruugi igaüks arvata, sest magus on suhteline mõiste ning magusaaisting on igaühel erinev. Seega võib üks isik arvata, et see on magus, teine aga, et see on maitsetu. Kolmandaks näiteks õhk on elastne, see on tajuotsustus senikaua, kuni puuduvad tingimused, millele peavad nad alluma, et neid omavahel seostada, et väide oleks üldkehtiv ehk objektiivne. Seega kogemus- ja tajuotsustuse erinevus on see, et tajuotsustuste puhul ei ole oluline tingimuste omavaheline seostamine ega see, et kõik peavad arvama samamoodi, oluline on see, mida üksikindiviid antud ajahetkel tajub. Seevastu kogemusotsustus on tingimuste ja seostega kindlaks määratud ning see peab olema samamoodi tajutav kõikidele üksikindiviididele, mille tulemusena nad kõik moodustavad ühe terviku, kelle arvamus ühtib.
objekt on objektiivse otsustuse objekt. Kui taju ei saa anda otsustusele objektiivsust, siis taju- otsustusel ei olegi selles tähenduses objekti. Nii et rangemas terminoloogilises mõttes nimetab Kant objektiks mitte ükskõik millist tajutavat asja, vaid üksnes mõisteliselt määratletud nähtust: “Objekt on aga see, mille mõistesse on ühendatud ühe antu kaemuse mitmekesisus” (B 137). Olles tajuotsustuste ja kogemusotsustuste erinevuse selgeks teinud, küsib Kant seejärel: kust pärineb kogemusotsustuste suhe objekti ja nende üldkehtivus. See ei saa pärineda kaemustest, mida tajuotsustused ammendavalt kirjeldavad. Kui aga suhet objekti ei saa abstraheerida kaemusest, siis peab selline kehtivus kujutama panust, mis pärineb kogemusotsustusest endast. Milline faktor ühes kogemusotsustuses, näiteks “Kui päike paistab kivile, siis
erinevate tajude vahel on tegelikult näivvastuolud. Kui tajud näivad üksteisele vastu rääkivat, nagu siis kui seesama tuul tundub ühele külm ja teisele soe – näide millega Platon mäletatavasti illustreeris Protagorase positsiooni – siis saab vastuolu kõrvaldada, kui selgitada, et sooja- või külmaaisting ei sõltu üksnes tajutud nähtusest, vaid ka tajuva isiku seisundist. Soojus ja külmus on selles tähenduses relatiivsed, ja täielike tajuotsustuste – “Tuul on külm isiku A jaoks” ja “Tuul on soe isiku B jaoks” – on sama vähe vastuolu kui lausete “A on suurem kui B” ja “A on väiksem kui C” vahel. Eksimused tekivad tajude puhul siis, kui aru muudab omapoolsete täienduste või väljajätmistega tajusisu. Nii võib kandiline torn paista kaugelt ümmargune, kuna ei märgata, et kujutlus, mis kujunes suure distantsi puhul, on mittetäielik
annaabi.ee 
