defineerinud nii täpselt) Omailmateooria põhimõtted: Omailm on suletud terviklik üksus, alludes subjekti poolt omistatud tähendustele. Kaks dominanti: piiratus ja korrastatus. Pole olemas neutraalseid objekte ega neutraalset keskkonda (inimese keskkond, rebase keskkond jne kui räägime ilma viideteta, siis räägime tõenäoliselt inimese keskkonnast, seda aspekti tähele panemata!). Organismi elukeskkond muutub looma tajuorganite vahendusel tema omailmaks. Omailma koosneb diskreetsetest üksustest (ruumi-, ajaühikud, objektid, tähendused) Omailm moodustub tajudest ja mõjudest. Konkreetset keskkonnasuhet vaadates saab eristada tajumist ja toimimist, mis üheskoos moodustavad funktsiooniringi. Kui koer tahab märgistada oma territooriumit, siis on talle oluline mingi maapinnast kõrgem keskkonnaobjekt, aga pole vahet, mis see täpsemalt on.
Ütluste saamiseks on vaja, et: 1. inimene oleks midagi aistinud ja tajunud; 2. vastuvõetu jääks mällu; 3. ütluste andmise ajaks oleks mälus talletunu säilinud; 4. inimene suudaks seda reprodutseerida; 5. inimene suudaks reprodutseeritavat sõnaliselt väljendada; 6. ütluste vastuvõtja mõistaks ja fikseeriks seda adekvaatselt. Tajumisvõime (pertseptsiooni võime) kindlaks tegemiseks tuleb arvesse võtta mitmeid faktoreid. Esiteks subjektiivsed faktorid: a) isiku tajuorganite arengutase ja eripärad. Tajuorganite (nägemine, kuulmine, haistimine, maitsmine) tundlikkus võib varieeruda väga suurtes piirides (sõltuvalt momendiseisundist, treenitusest, ealistest iseärasusest). Mõne retseptori tundlikkus võib olulisel määral suureneda kompensatsioonina mingile füüsilisele või sensoorsele puudele (pimeda inimese väga terav kuulmine nt). Mõnikord aga esineb eriline taju ja mäluliik- eideetiline mälu. Selliseid mälukujundeid iseloomustab
annaabi.ee 
