NÄHTAVUSHORISONDID Nähtavushorisont on piir, kuni milleni vaatlejal või inimkonnal tervikuna on olemas eksperimentaalselt kontrollitud teadmised füüsikaliste objektide kohta. Nähtavushorisonte on nii sisemisi kui välimisi, kahjuks eristab inimsilm ainult välist nähtavushorisonti ja sisemine jääb meile tajumatuks ja nähtamatuks. Oma välimist nähtavushorisonti tajun ma üpris hästi. Näiteks toon veetilga, mis on tuntav ja oma silmaga nähtav. Veetilgad on väikesed ja mitu veetilka koos moodustuvad veeloigu. Mida rohkem koguneb veetilku, seda suuremaks loik muutub. Lõpuks, kui veepiisku on väga suures koguses, moodustub lausa meri või isegi ookean. Ookean on minu nähtavushorisondi piir ja sellega lõppeb minu välimine nähtavushorisont
on haruline ning mitmeid kilomeetreid pikk. Seetõttu jõuab ,,pauguna" tajutav lööklaine vaatlejani erinevatest kohtadest erinevatel aegadel ning müristamine ei olegi oma põhimõttelt muud kui vaatlejani jõudvate lööklainete ,,koor". Kas siis pilvedevaheline kaja ei mängi üldse rolli? Tegelikult tõesti mitte. Oma ehituselt on, nagu eelpoolgi mainitud, pilved hõredad ja seetõttu jääb kaja neilt inimkõrvale tajumatuks. Samas ei saa väita, et kaja pilvedelt, kui nähtust, iseenesest olemas ei oleks. On küll. Ülitundliku aparaadi, sonari, abil on seda ka võimalik registreerida, ent inimkõrv ei suuda seda kaja tajuda. 3.2. Keravälk Keravälgu läbimõõt on enamasti 10 30 cm. Kujult on keravälgud kas ümarad, pirni või lindikujulised. Mõnikord on keravälkudel ka saba. Mõned inimesed on näinud keravälgu sees
elutuluke, mis hauakoopas veel hingitseb; see hingeõhk, see häll, see igavene palvetamine kivist karbis; see pale, mis igavesti teise maailma poole on pööratud; see silm, millest juba kiirgab teise päikese sära; see kõrv, mis haua seina vastu on toetunud; see hing keha vangis ja keha selle urka vangis ning selles keha ja graniidi kahekordses kestas piinatud hinge summutatud hüüded -- kõik need mõtted jäid rahvahulgale tajumatuks. Tolle aja vähejuurdlev, jämedatoimne vagadus ei näinud usutoimingus nii palju külgi. Ta võttis asja tervikuna, austas ja pidas sest toimingust lugu, vahel isegi kummardus eneseohverduse ees, kuid ei mõelnud palju kannatuste üle ega osanud suurt kaasa tunda. Aeg-ajalt toodi vaesele patukahetsejale veidike süüa, vaadati läbi augu sisse, kas ta veel elab, ei teatud suletu nimegi, teati vaevalt, kui mitme aasta eest ta siia surema tuli. Võõrale
annaabi.ee 
