arvatud teatud liiki seenega nakatatud nisust tehtud leib". Liik tuleks samuti nimetada. See modifikatsioon pole ad hoc, sest seda saab uudselt testida. Falsifikatsionistid võtavad teooriaid vastu kui ajutisi ja tagasilükkamisse suhtuvad kui lõplikkusse. Falsifitseerimine toimub vaatluste alusel, vaatlusotsustused võivad olla ekslikud. Seega ei ole falsifikatsioonid kunagi lõplikud. Karl Popper eristas üldiselt tuntud vaatlusotsustusi üksikvaatleja isiklikest tajukogemusest. Esimesi saab, kui need on selgelt sõnastatud, kontrollida. Üksikvaatlejal võib olla vaatlemisel mingisugune motivatsioon, mis muudab ta vaatlusotsustust. Popperi järgi tuleb vaatlusotsustusi, mida ta nimetab "baasotsustusteks", testida ja osad, mis testides läbi kukuvad, tuleb kõrvale heita. Edukalt läbinud otsustused on esialgu tõesed. Realistlikud testimissituatsioonid on komplekssed. Testimisse kaastakse ka teisi otsuseid, kui ainult need, millest teooria koosneb
avardama teiste inimeste maailmatunnetust, ehk mitte täiuslikkuseni kuid siiski olulisel määral. Kunsti areng püüdlusest kujutada ideaalset ilu võimalikult vahetu maailmakogemuseni on seega areng väärusest tõe suunas. Minu jaoks on just 20. sajandi kunst selline maailmapildi avardaja, ehkkl mitte Merleau-Ponty tajufilosoofiast lähtuvalt, kuid lähtuvalt mõttemaailma ja tunnetuse avardamisest. Modernse kunstiga kokkupuude on nii kauge igapäevasest tajukogemusest, et paneb tahtmatult püüdma näha maailma erinevate nurkade alt. Siinkohal on keha ja kunsti kokkupuude just ihulise psühholoogilis-füüsilise terviku kokkupuude maailmaga, mitte lihtsalt silma ja kunstiteose suhe. Moodne kunst läheb Merleau-Ponty filosoofia raamidest välja, kuna ta ei kujuta sageli seda mida silm näeb, ta kasutab erinevaid materjale, tekste, helisid, kompimisele tuntavaid tekstuure, liikumist jne. Kuid minu meelest on Merleau-Ponty
annaabi.ee 
