Teine peatükk: Ühel pärastlõunal valis Ulrich von Kremer jalutamiseks selle lühikese rohtunud tee mis Tõnu Prillupi majast mööda läks. Maja juures kütkestas ta pilku värviline vari mis lähemal uurimisel osutus naisterahvaks kes murul lamas. Kremer arutles endamisi kas küsida, kes see noorik on. Korraga tulid kaks last ja kilkasid Mari, mari. Kremer läks lähemale ja küsis et, kas ta on siit perest. Nii Mari kui ka lapsed ei vastanud. Kremer mõmises tainapead ja kõndis minema. Õhtul enne magamajäämist mõtles ta pikalt kes on Mari ja mis ta Mäekülas teeb. Paaril järgmisel päeval valas vihma sadada ja saks väljas ei käinud. Sel päeval kui vähegi ilusam ilm oli läks Kremer jalutama, tagasi jõudes selgus et Mari on pandud mõisa aknaid pesema. Ta läks Mariga rääkima. Kremer sai teada, et Mari on Tõnu surnud naise õde ja ta tuli Tõnu laste ja kodu eest hoolt kandma. Nad rääkisid veel natuke ja siis läks Kremer teise ruumi
» «Et Esmeraldat vaadata,» vastas Jupiter haledalt. «Ta ütles: «Näe, redel, mida keegi ei tarvita,» ja viiski selle ära.» See oli viimane hoop. Gringoire võttis selle vastu alistumusega. «Kasige kus kurat!» hüüdis ta komödiantidele. «Kui minule makstakse, saate teiegi!» Ta tõmbus noruspäi tagasi, kuid viimasena, nagu kunagi sõjapealik, kes vahvalt on sõdinud. Ja mööda Palee keerdtreppe alla minnes ümises ta hammaste vahelt: «Missugused eeslid! Missugused tainapead need pariislased on! Tulevad müsteeriumi kuulama, aga ei kuula midagi! Kõigest muust on nad huvitatud, olgu see Clopin Trouillefou, kardinal, Coppenole, Quasimodo või kurat ise, ainult neitsist Mariast mitte! Oleksin ma seda teadnud, ma teile pärdikuile oleksin mariasid näidanud! Tulen siia, et kuulajate nägusid vaadata, näen aga ainult selgi! Olla poeet ja sattuda apteekri ossa! ütleme, et Homeros on
annaabi.ee 
