koorunud vastsed vette pääsevad. Kiilivastsed varitsevad saaki veekogu põhjas veetaimede vahel, rünnates kõike, mida nad saagiks peavad, s.t kõike, kellest jõud üle käib. Nad söövad veetigusid, ehmestiivaliste ja ühepäevikute vastseid, selgsõudureid j.t selgrootuid ning võivad õnneks võtta isegi konnakullese. Vastseiga kestab mõnedel kiililiikidel vaid ühe aasta, teistel ulatub aga kolmenelja aastani. Kiilivastne ronib enne viimast koorumist veest välja taimevarrele ning kinnitub sinna, kohanedes õhuhapniku hingamisega. Pärast kuivamist toimub kestumine. Esmalt vabastatakse rindmik ja pea ning siis ülejäänud kehaosad. Pärast koorumist jääb taime külge läbipaistev vastsekest. Koorunud valmiku kitiinkate tugevneb mitu päeva. Äsjakoorunud kiili keha on pehme ja peaaegu värvitu, 24 päeva jooksul omandab see aga liigiomased tunnused, tiivad muutuvad jäigaks ning kiil hakkab lendama.
Nad kasvavad kuni 25 millimeetri suuruseks ja kestuvad umbes kümme korda, kuni saavutavad täiskasvu ning on valmis veest välja ronima. Enne viimast kestumist kogunevadki vastsed madalamasse vette ning ronivad siis mööda taimevarsi või turbasammalt kuivale. Viimasest 10 vastsekestast väljub tiivuline kiilivalmik, kes enne äralendu peab pikalt tiibu sirutama ning ,,kuivama". Taimevarrele või samblale jääb temast maha kitiinist vastsekest (eksuuv), mille järgi on võimalik määrata kiili liiki. Valmikud lendavad ringi tavaliselt juuni lõpust kuni juuli alguseni. Selle aja jooksul nad toituvad, paarituvad ja munevad, juuli lõpus saab nende eluiga otsa. Augustis võib näha lendamas veel vaid üksikuid rabakiile. Talve elavad üle nende järglased vastsetena veekogu põhjas. Levik
külgrood. Roodumise järgi eristatakse peamiselt sulgroodseid, sõrmroodseid, rööproodseid ja kaarroodseid lehti. Lehelaba võib olla terve või väljalõigetega. Sõltuvalt väljalõike suurusest eristatakse 3 tüüpi lehti: hõlmised (väljalõiked ulatuvad 1/3-ni lehelaba laiusest), lõhised (väljalõiked on kuni 2/3 lehelabast) ja jagused (väljalõiked kuni pearooni). Viimast tüüpi lehed võivad sarnaneda pealiskaudsel vaatamisel liitlehtedega. Leherootsu abil kinnitub leht taimevarrele ja selle kaudu toimub ainete vahetus lehe ja ülejäänud taime vahel. Osal taimeliikidest leheroots puudub ja lehed kinnituvad varrele laba alumise osaga. Leheroots võib alumises osas laieneda ja moodustada varre ümber lehetupe (näiteks sarikalised ja kõrrelised). Lehetuped kaitsevad kaenlapungi või toetavad nõrka vart. Lehed asetsevad varrel väga korrapäraselt: vastamisi, vahelduvalt või männasjalt. Kui rootsule kinnitub üks lehelaba, on tegu lihtlehega
Aerenhüüm – suurte Veealustes elundites, rakuvaheruumidega õhu- ja hingamisjuurtes TUGIKUDE Kollenhüüm koosneb Noortes telgelundites, ebaühtlaselt paksenenud (mitte lehtedes Annab taimevarrele puitunud!) seintega elusatest paindlikkust ja kandejõudu, rakkudest; esmane tugikude, juurtele tõmbekindlust ja enamasti asetseb epidermise all. lehtedele vastupanuvõimet ilmastikutingimustele Sklerenhüüm (niinekiud ja Telgelundites puidukiud) – ühtlaselt paksenenud seintega pikkadest
annaabi.ee 
