(Neid võiks eesti keeles nimetada ka täpses tõlkes 4 pisiliikideks, kuid see termin on Eestis paraku kujunenud mitmetähendusli- kuks.) Taimedel esineb nn. agaamseid komplekse, kuhu kuuluvad apomiktilised mikroliigid, neile päritolult väga lähedased seksuaalsed liigid, hübriidid ning lisaks sellised mikroliigid, mis - kuigi harva - käituvad tavaliste, seksuaalsete liikidena. Selliseid komplekse erineb taimeperekondades või- lill (Taraxacum), hunditubakas (Hieracium) jt. 1.1.3.3. Liikide tekkimise ja olemuse kohta tuleks õppijal lugeda Henni Kallaku raamatuid Adaptatsiogenees ja liigiteke (Tartu, 1986; eriti lk. 47- 86) ja Bioevolutsioon (Tallinn, 1990; eriti lk. 66-78). 1.1.4. Küsimusele "mis on liik?" püütakse vastust anda liigikontsept- sioonide, liigi defineeringute ja liigi praktilise standardi esitamise kaudu. Suuremas osas teoreetilisestki kirjandusest on need kolm mõistet
kolhitsiini (saadakse sügislillest Colchicum autumnale) või sünteetilisi aineid. Kolhitsiin põhjustab nn kolhitsiinmitoosi (k-mitoos), paralüüsides kromosoomide liikumise raku poolustele (takistab mitoosikäävi moodustumist). Autoploidid saadakse niisuguste diploidide kromosoomiarvu kahe- või mitmekordistamise teel. Vastupidi, st mida heterosügootsemad ja steriilsemad on lähtediploidid, seda viljakamad on neist saadavad autopolüploidid. Paljudes taimeperekondades esinevad polüploidide read. Nii näiteks on nisu perekonnas mitu liiki, milliseid kromosoomiarvu ja mõnede teiste tunnuste alusel võib jagada kolme rühma: üheteraline nisu diploidse kromosoomiarvuga (14 kromosoomi), kõva nisu 28 kromosoomiga (tetraploidne) ja pehme nisu 42 kromosoomiga (heksaploidne). Selline polüploidide rida esineb ka kaeral, maavitsalistel, roosidel ja teistel. Polüploidsed taimed on tavaliselt oma mõõtmetelt suuremad normaalsetest (diploidsetest),
annaabi.ee 
