8. Neli agroregiooni maailma põllunduses. Nende iseloomustus. 1. Loomakasvatuspiirkonnad. Need võivad olla rändkarjanduse, ekstensiivse karjanduse või intensiivse rohumaaviljeluse piirkonnad. Umbes kolmveerandil maakera põllumajanduslikust maast tegeldakse loomakasvatusega. Seejuures ei ole eesmärk ainult toidu saamine. Loomadelt saadakse villa, nahka, väetist, neid kasvatatakse ka tööloomadena. 2. Taimekasvatuspiirkonnad. Nendel aladel kasvatatakse riisi, tegeldakse rändpõllunduse või põldude vahetusega ja ka Põhja riikides traditsioonilise intensiivse põllundusega. 3. Spetsialiseeritud puuviljakasvatus. See hõlmab istandusmajandust subtroopilises ja troopilises vöötmes, aga ka parasvöötme viinamarjade, õunte, ploomide jms kasvatust. 4. Segapõllumajanduse piirkond. Piirkondi, kus tegeldakse nii taime- kui ka
lihaloom. Siiski ei tekkinud Ameerikas kultuure, kes oleks spetsialiseerund karjakasvatusele, erinevalt Euraasiast ja Aafrikast. Põhjuseks võib pidada põllumajandus ja karjaksvatuspiirkondade kattumist (Peruu, Boliivia ja Ecuadori Andid), mis viib selleni, et peale jääb taimekasvatus, kui suurema kasuteguriga toiduallikas antud piirkonnas, loomakasvatus jääb lihtsalt kõrvalharuks (valgurikka produkti tootmiseks). Euraasias ja Aafrikas eksisteerisid piirkonnad, kus karjakasvatus ja taimekasvatuspiirkonnad ei kattunud (stepid, savannid, poolkõrbed) ja loomakasvatus oli seal suurema kasuteguriga, kui taimekasvatus (eeldusel loomulikult, et ei tunta või ei ole võimalik melioratsioon) ning seal tekkisid karjakasvatuskultuurid. Lihtne melioratsoon tekkis Ameerikas tõenäoliselt koos põllumajandusega (või isegi enne seda - algelist melioratsiooni tundsid juba paljud lõikuskultuurid). Peruu koldes on leitud algelise melioratsiooni märke kõrbelist rannikut läbivates jõeorgudes.
annaabi.ee 
