Suhteliselt harva kohtab lepatriinusid vihmametsades, kus elutseb palju muid putukaid. Lepatriinud elavad tihedalt inimese kujundatud keskkonnas - näiteks aedades, puukoolides, aga ka umbrohtu täis kasvanud tühermaal, sest need on alad, kus esineb suurel hulgal lepatriinude põhitoitu, mis on lehetäid. Toitumine Enamik lepatriinudest toitub lehetäidest (pehmed ja kaitsetud putukad, kes toituvad taimemahlast). Mõningad lepatriinud söövad ka taimekahjuritest süüdiklasi. Lehetäid on aeglased ja kaitsetud ning lepatriinud ei pea nende jahtimiseks olema kohastunud. Lepatriinuvastne on söömise poolest aplam, kui täiskasvanud isendid ja toidunappuse korral võib ta isegi teistest vastsetest. Samuti võivad lepatriinud toituda ka nektarist ja mesikastest, mis on lehetäide magus eritis. Paljunemine Suurem jagu lepatriinusid paljuneb kevadel või sügisel.
Üliväikesed rakulise ehituseta bioloogilised objektid, mida nüüdisajal ei peeta organismideks. 5. Viroid teadaolevalt kõige väiksem taimehaiguste tekitaja. Väiksem kui viirus ja on uus omaette rühm. On kerajad väiksed ribonukleiinhappe molekul, mis olelevad taimerakus ja rikuvad selle normaaselt elutegevust. 6. Mükoplasmad on lähedased viroosidele. Nad on rakulise ehitusega organismid. Neil puudub raku tuum. 4. Põhimõisted üldentomoloogiast ja taimekahjuritest 1. Nematoodid ehk ümarussid nad on lülistumata kehaga ja kaetud kolmekihilise nahklihasmõiguga. Mõnel liigil on nii isased kui ka emased usja kehaga (nt. maasika-närbuss), mõnel aga on suguküpsed emased keraja, sidruni- või pirnikujulise kehaga (nt. kartuli-kiduuss). Keha eesotsas on neil teravil e. stilett, mille abil toitutakse taimerakumahlast. Nematoodidel on arengus muna-, vastse- ja valmikujärk. Kasvades vastsed kestuvad
annaabi.ee 
