Enamgi: baturinlik eetika baseerub kannatusel. Kannatus teravdab elutunnetust, õieti elatud elu on aga Baturini romaanide järgi sügavalt tunnetatud, niisiis ka teravalt kannatatud elu. Baturinlik eetika on inimese sisemine asi, nagu ka kannatus ja tõde. Sotsiaaleetika on siin enesestmõistetav taust, Baturini inimese juurde kuulub loomulikult kogu inimkonda ja avarilma silmaspidav käitumine, kartliku Nikase lõvilakkade kammimine, et maailma kurjusest puhastada, taigaelanike eetiline, järelkasvu arvestav jahipidamine romaanis „Karu süda“, kentaur Nikyase püüe säilitada maa energiavarusid, kaptenkomandör Batriani seismine oma alluvate huvide eest. Sotsiaaleetiline käitumine on enesestmõistetav mänguväli, millel toimub midagi olulisemat: inimese sisemine puhastumine. Selleks on aga vaja kannatust ja valu. Õhtumaise eetikamõistmise taustal tundub baturinlik kannatuseetika paradoksaalne, et mitte öelda
hävitada, sest rahva vabaduspüüded äratavad temas poolehoidu ning ta hakkab toetama isemajandavat Eestit. Michelsonile on tehtud ülekohut Koidula säilmed viidi minema ja ta jäi üksi hauda, muutudes vampiiriks. Paljudes vormides esitatakse vere äraandmise teemat. Nikolai Baturini teostest väärivad märkimist "Karu süda" (1989) ja "Kartlik Nikas, lõvilakkade kammija" (1993). "Karu süda" lähtub taigaelanike traditsioonilistest uskumustest: inimene pärineb karust, karu on inimene karu süda on kõige oleva kese. Müütiline maailmapilt on ühendatud tegelikkusega. 1990. a ilmus teoseid, mis eitavad traditsioonilist romaani, lugu, loogilised sündmused jne pole enam peamised (Peeter Sauteri "Indigo", Mati Undi "Öös on asju", Jaan Unduski "Kuum"). 1990. aastate enim tõlgitud ja diskuteeritud romaan on Emil Tode (tegelikult Tõnu Õnnepalu) romaan "Piiririik" (1993)
annaabi.ee 
