arusaama inimtegevuse ja loodusolude vahekorrast -possibilismi. N6nda on ta geograafia regiooniparadigma 16puleviija. N6nda on ta geograafia regiooniparadigma 16puleviija. Ka Vidal de la Blache nägi geograafia ülesannet regioonide eristamises, piiritlemises ja kirjeldamises. Vidalgi hindas regioonide eristamisel ja piiritlemisel klassifitseerimise formaalseid meetodeid, kuid ei pidanud neid kuigi praktilisteks. Ta arvas, et toetudes oma kogemustele, taibule ja sisseelamisv6imele ei pea geograaf läbi tegema kogu eespooltoodud tabelis näidatud tüütut ja aeglast protseduuri lihtregioonidest üle koondregioonide ja teiste vaheastmete, vaid v6ib seda märkimisvaarselt ltihendada, paljudes kohtades "nurka lõigata" ja v6rdlemisi kiiresti j6uda enim huvi pakkuvate üldgeograafiliste regioonideni. Vidal de la Blache ei soovitanud geograafil siiski mitte ainuIt loota taibule ja kogemustele, vaid näitas
mõistmisest pelka seletamisse. Kui aga üle rõhutada n a u t i m i s t, kiputakse langema subjektiivsusse ja impressionismi ega saada naudingustki rohkem kasu kui pelgast ajaviitest ja meelelahutusest. Kõige tänulikum on Eliot kriitikule, kes oskab panna teda vaatama midagi, mida ta pole varem vaadanud või on vaadanud üksnes eelarvamusega; kes seab teda vaadatavaga silmitsi ja jätab siis sellega üksi. Sealtpeale peab ta toetuma üksnes enda tundlikkusele, taibule ja tarkusvõimele. (Refereeris Maarja Põld) 20. Eliot "Traditsioon ja individuaalne talent" “Traditsioon ja individuaalne talent”(1919), E kõige teoreetilisem ja antologiseerituim artikkel. Elioti kui kriitiku ja teoreetiku vaateid uurides tuleb alati arvestada, et need on ühtaegu poeedi omad, neis on püüdu sõnastada omaenese loomingulist kogemust. Eliot alustab sõna ‘traditsioonilise’ tavatähenduse üle mõtisklemisest. Teose v autori
annaabi.ee 
