Ratsavägi kaitses jalaväge külgedelt, teostas luuret ja jälitas võidetud vaenlast. Erinevalt Kreeka ja Makedoonia jalaväest ei rivistunud Rooma leegion mitte pikkadesse sirgetesse viirgudesse (faalanksina), vaid väiksemate, justkui malelaua ruutudena asetatud ristkülikukujuliste allüksustena. See muutis roomlaste taktika paindlikuks, võimaldades võidelda ka künklikul maastikul ja lubas lahingus väsinud ja kaotusi kandnud üksustel taanduda ning nende asemel tahumisest linist uutel võitlusse minna. I Puunia sõja ajast alates oli roomlastel võimas sõjalaevastik. Suurt tähelepanu pöörati ka sõjatehnikale. Laevastiku ja sõjatehnike osas võtsid roomlased üle hellenistlike riikide saavutused.Roomlased olid oma aja parimad kindluste piirajad, kasutades selleks katapulte (kivi- ja nooleheitemasinaid), müürilõhkujaid ja piiramistorne, millest sõjamehed võisid otse rünnatava kindluse müürile tungida
teda kord märjaks pritsisid, ja sestsaadik kandis ta tema vastu vimma. Peale selle koostas ta hoolega kommentaare Noyoni ja Tournay piiskopi Baudry-le-Rouge'i * kaunile teosele «De cupa petrarum» mis temas õige tugevat huvi äratas arhitektuuri vastu. See kalduvus tõrjus ta südamest välja hermeetikaharrastuse, kuigi arhitektuur oli ainult her-meetika loomulik jätk, on ju hermeetika ja ehituskunsti vahel olemas sisemine seos. Gringoire, kes varem oli Kivide tahumisest (lad. k.). 376 armastanud ideed, oli hakanud armastama idee välist vormi. Ühel päeval seisatas ta Saint-Germain-1'Auxerrois' kiriku ligidal maja nurgal, mille nimi oli Piiskopi-vangla, kuna üle tänava oli teine maja, Kuninga-vangla. Piiskopi-vanglal oli tore kabel neljateistkümnendast sajandist, mille altariruum oli tänava poole. Gringoire uuris hardusega selle kabeli välimisi skulptuure. Ta oli parajasti andunud egoistlikule,
annaabi.ee 
