Selle puritaanlikkuse ja ranguse pitserit kandis kogu Kanti elu ja ka tema filosoofilised tööd. Tema nooruspõlv ja õpinguaastad olid vaiksed ja silmatorkamatud. Terve tema elu, äärmiselt vaene välimiste sündmuste poolest ainult paar korda lahkus Kant kodulinnast, iialgi ei lahkunud kodulinna kreisi piiridest on meile säravaks kõikumata tahtmuse ja sihikindla edasipüüdmise eeskujuks. 1740. aastal asus ta õppima Leibnizi ja Wolffi filosoofiat ning Newtoni matemaatikat kohalikus ülikoolis Martin Knutseni juhendamise all. 1755 sai ta samas ülikoolis lektoriks ja 1770 professoriks. Kant oli keskajast alates esimene suur filosoof, kes töötas ülikoolis õppejõuna. Tema vaimsed huvid olid väga mitmekesised: puhtfilosoofiliste
olla. Aga õhtusöök oli läbi -- see oli esimene, mis Vainukägu talle ütles, kui ta küsis, et kus ta küll käinud. Aga Indrek polnud kuski käinud, mitte kuski, tal oli ainult külm, hirmus külm ja tahtis magada. ,,Lao mulle riideid peale," ütles ta Vainukäole, kui ta oli juba sängis, ,,lao mulle kõik peale, mis kätte saad, külm võtab mu muidu ära." Ja vaga Vainukägu laduski. Aga ta tegi rohkemgi, sest jumal oli andnud talle nõukad meeled. Jumal oli andnud talle tahtmuse saada hingekarjaseks ja oli ka andnud talle taibu, et mõista: hinge võib karjatada ainult keha kaudu; hinge võib karjatada pükstepressimisega samuti kui palvelugemisegagi, veel pareminigi. Sellepärast ei pannud ta testamendile ja lauluraamatule viimasel ajal kuigi suurt rõhku, aga püksiviigi eest hoolitses ta endist viisi. Kui nüüd Indrek nii väga oma külma kaebas, siis jooksis ta kohe lähedasse apteeki ja tuli sealt mingisuguste pulbritega tagasi
annaabi.ee 
