pilgul: ,,Kui ma teie annet ei austaks, siis oleksite mul juba ammugi aknast velja lennanud." Siis hakkas ta ise nutma. Sellepärast kutsuti Pronksi orkestrisse harva, ainult äärmise häda puhul, kui mõni juutidest puudus. Jakov polnud kunagi hea meeleolus, sest ta pidi alati suuri kahjusid kandma. Näiteks pühapäevil ja muil pühadel oli patt tööd teha, esmaspäev oli raske päev, ja nii korjus aasta kohta paarsada päeva, millal tuli tahtmatagi istuda, käed süles. Aga milline kahju see oli! Kui keegi linnas pulmi ilma muusikata pidas või Sahkes Jakovit ei kutsunud, siis oli see samuti kahju. Politsei- ülevaataja põdes ja kidus kaks aastat, ning Jakov ootas kannatamatult, millal ta sureb, kui ülevaataja sõitis kubermangulinna ennast arstima ja võttis kätte ning suri seal. Ja ongi sul jälle kahju vähemalt kümme rubla, sest kirst oleks tulnud teha kallis, hõberiidega
armastama, ilmtingimata, aga ma ei leia teissugust." See oli Indrekule otse ilmutus, sest tema polnud õieti ühelegi naisele käsi külge pannud ja temale tundus, nagu polekski niisugust naist, kellele võiks käed külge panna. ,,Meilt on paljud läbi käind," seletas Metslang teine kord, ,,küll vanemaid, küll nooremaid, aga kõik nad on ühesugused. Minu toa uksest on nad kõik sisse tulnud, otse sisse kippunud, kui aga mina ise olen tahtnud. Aga tulevad vahel tahtmatagi, pakuvad ennast, niisukesed on nad. Vahel arvan, et see ei tule, aga oota natuke, juba ongi siin." Indrek tuletas ja tuletas meelde, aga polnud ühtegi, kes oleks ka tema juurde tulnud, nõnda arvas ta. Ja ta hakkas endast palju vähem pidama, kui oma seltsimehest, kes lamas pakk- kastidel, suits hambais. Nõnda sai nende vahekorras tooniandvaks Metslang, kes nii sagedasti rääkis Indrekule sobitavalt: ,,Oled sa meie äris käinud? Kuidas sulle see seal leti taga meeldib
annaabi.ee 
