nõusolekul, nõudmisel või palvel. Antud kontseptsiooni vastu saab vaid religioosne argument. Inimene on Jumala looming, elu on talle Jumala poolt kingitud ja Jumal võtab selle temalt kord ka tagasi. Seega otsustab Jumal selle, kuidas ja millal inimene sureb. Siit tuleneb aga teatud vastuolu eetilise ja teoloogilise aspekti vahel. Kes teab, kuidas Jumal inimese elu piirid määrab ja kuidas suudab inimene Jumala tahte ära tunda? Jumal ei ole loonud inimest tahtetuks mehhanismiks ja kui arst otsustab inimese elu "kunstlikult" pikendada, kas pole see siis Jumala tahe ja inimese soov teisele inimesele Jumala poolt antud elu kui kõrgeimat andi alles hoida (2., lk 25)? Eutanaasiaalases õiguskirjanduses on näiteks osutatud asjaolule, et ravist või surmaabist loobumine võib olla tingitud soovist käia lõpuni see tee, mis arvatakse olevat Jumalast või saatusest määratud. Selles mõttes tuleb
See, mida peame õnneks, on olemuselt negatiivne, sest tunneme selle ära alles siis, kui sellest ilma jääme. Kuigi elu on kannatus, on sellest väljapääs (kuigi lühiajaliselt ja ajutiselt). Selleks on kunst see tõstab inimese vähemalt hetkeks kõrgemale igapäeva kannatustest. Inimene unustab siis iseenda ning tema ees avaneb teine maailm, kõik muutub kaunimaks, kui tegelikult on. Seal saab inimene vabaks selle tahte püüdlustest inimene muutub tahtetuks objektiks. Kunstis kaob ka individuaalsus, sest silmale, mis tajub kunsti, on suva, kas ta puudub kerjusele või kuningale. Sügavam vabanemine eeldab seda, et inimene mõistab, et maailm ja tahe on üks ja sama (tat tvam asi). Vabadus on tunnetatud paratamatus. Õnn on illusioon, kannatus seob teda kõigi teiste inimeste ja elusolenditega. Inimene vabanen isiklikest kannatusest. Moraali ainsaks juhtivaks jõuks saabki olla kaastunne. 25. PILET EPIKUURLASED POSTMODERNISM (M. FOUCAULT, I
annaabi.ee 
