saada asjalt kasutuseeliseid. Seega pidid abikaasad ühises omandis oleva asja valdamise ja kasutamise üle ühiselt otsustama, sh võisid abikaasad omavahel kokku leppida, kas ühisomandis olevat asja kasutatakse ühiselt, see antakse kolmandale isikule kasutada, seda kasutab ainult üks abikaasa vms. Kohustuslikku vormi sellele polnud. TsÜS § 77 lg 1 järgi võib see olla mistahes vormis, sh abikaasade kaudsete tahteavaldustega TsÜS § 68 lg 3 mõttes, s.o tegudega, millest võis järeldada tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg. Kui abikaasade ühisomandis olev asi jäi pärast kooselu lõppemist ühe abikaasa ainukasutusse ja teine abikaasa ei nõudnud selle eest tasu, sai kolleegiumi arvates eeldada, et abikaasadel oli vaikiv kokkulepe asja tasuta ainukasutuseks seni, kuni teine abikaasa esitas nõude ainukasutuse tõttu kasutuseelise hüvitamiseks või abikaasadele
- tuleneb privaatautonoomia (eraautonoomia) põhimõttest (PS § 19 – vaba eneseteostus), ehk isikuvabaduse idee, mille kohaselt on lepingud siduvad eelkõige seetõttu, et neid sõlminud pooled on oma vabadust piiranud ja endale kohustusi võtnud vabatahtlikult. Teiseks klassikaliselt lepinguõiguse ideeks on vabatahtliku kokkuleppe idee, mis eeldab kaht võrdset poolt, kes loovad eeldatavalt õiglase võlasuhte vabalt kujunenud ja vabalt tehtud tahteavaldustega. Lisaks pärineb see laissez-faire põhimõttest, kus on igaühel õigus ja vabadus kujundada oma elu tahte kohaselt tingimusel, et ta sellega ei piira teiste ühiskonnaliikmete vabadust. Lepinguvabadus on põhiseadusega tagatud põhimõte ning tähendab seda, et kõik isikud on vabad otsustama, kas ja kellega leping sõlmida (sisuvabadus). Lepinguvabadust võib teostada aga ainult tingimustel, et oma õiguste ja vabadsute teostamisel ning
annaabi.ee 
