Murdmaa raamatust ,,Ookean tulerõngas", kus kirjanik räägib Tahitist mitte nii roosiliselt, nagu seda on teinud enamik teisi autoreid oma teostes. ,,Paduvihmast märg betoonkai oli inimtühi. Papeete kesklinna andis siit oma paar kilomeetrit vantsida. Vaikne, puhas, enamasti ühekorruseline väikelinn pakkus vähe vaatamisväärset, millise pilguga seda ka ei vaata. Tavalised kauplused, baarid, kohvikud, villad lilleaedade keskel, moodne postkontor. Olid küll ka tahitilased, olid tahitilannad. Motorolleril vuras mööda kirjus seelikus näitsik, uhke ronkmust juuksepahmakas tuules lehvimas. Vana tahitilanna müütas tänavanurgal lillevanikuid, pakkudes neid harvadele möödujaile, kaubitsejate tellitud naeratus tõmmul näol. Ka kohvi täiesti euroopalikus kohvikus pakkus polüneesia päritoluga neiu. Aga need võinuks ka mitte olla, üldmuljet Papeetest see suurt poleks muutnud. Niikuinii ei tunneta siin Polüneesiat. On maalilised vaated, vahest
reise umbes 150 aastat varem. Huvitava kokkusattumusena oli selle sõna varasem tähendus "kiire, rütmiline koputamine" ja seda mõistet kasutasid sõjaväelased (nagu Cook ja ta meeskond), kui viitasid kutsungile, mis eelnes öörahusignaalile. Kokkusattumus tuleneb asjaolust, et see heli, millega Tahitil tätoveeringut tehti, oli tõesti kiire koputamine, kui nõeltekogumit, mis nägi välja nagu väike reha, löödi kepikesega, et juhtida tinti naha alla. Kuigi tahitilased nimetasid seda tatau'ks ning Cook kirjutas selle "tattaw", võib olla, et tema ja ta mehed asendasid lõpuks kõlaliselt sarnase sõna neile lähedase sõnaga. Alates nende varaste avastusretkede ajastust on Polüneesia tätoveerimiskunst lummanud Läänemaailma inimesi, ja seda õigustatult. Tätoveerimist praktiseeriti paljudel, kui mitte enamikul Vaikse ookeani lõunaosa saarestikel. Hawaiil, Markiisaartel, Samoal, Borneol (Kalimantan), Uus-Meremaal, Marshalli
annaabi.ee 
