naerupahvakaid tekitav huumor. Näitlejad kannavad rolle välja filigraanselt. Emotsioone ja liigutusi jälgides tekib tunne, et see kõik toimubki päriselt, sest kõigile sõnadele reageeritakse nähtava zestiga. Ka üksteise arvestamine on kõrgtasemel, eriti paistab seda välja Riho Kütsari ja Aarne Mäe konflikti hetkel, mil viimane neist astub piisavalt palju tagasi, et võimaldada esimesel justkui hakata kallale tulema, kuid viimasel hetkel on tal piisavalt ruumi hoopis lava tahaossa rahunema minna. Parima individuaalrolli mängib välja aga Guido Kangur, kes püsivalt kuulamata vestluskaaslasi, peab maha humoorikaid monolooge, mille võlu peitub tihti ka rääkija emotsioonides ja kehakeeles. Muusikalise kujunduse poole pealt kasutati ajastule vastavat muusikat, mida kujundlikult mängis vana mööbli hulka kuuluv grammofon. Seda kasutati küll vähe, ainult alguses ja lõpus, kuid see-eest tõi see taaskord juurde humoorika seiga. Ka eriefektide puhul kehtis sama
need olid jämedad ja jässakad. Jässakas keha, madal laup, kõverad jalad. Oli u 155 cm pikkune, laiaõlgne, massiivsete luudega, ajumaht oli 1600 cm3 (tunduvalt suurem kui enamusel tänapäeva inimestel). Koljukuju oli 10 kaasaegse inimese omast väga erinev, välja venitatud kukla suunas, esiletungivad kulmulõikad, lõualuu ees kumer. Kuna kliima oli karm, selleks, et aju oleks kaitstud, oli aju kolba tahaossa paigutatud. Laup on väga madal, see mõjutas ka tema käitumist, sest lauba taga asuvad ajusagarad ja nendes peitub inimese emotsionaalne tasakaalsus. Arvatakse, et nad olid suured kõrilõikajad, kes iga asja pärast tülli läksid jms ja ei olnud võimelised pikalt koos elama. Neandertaallasest on kahetine pilt: robustne ja tasakaalukam. Inimsöömine ei pruugi alati olla metsikuse näitaja, see võib olla ka austuse märgiks või ohverdus. 1956. a
annaabi.ee 
