aga võijale loovutama kogu oma varustuse ja ratsu. Ratsavõitlusteks oli võistluspaik jagatud madala barjääriga kaheks. Niiviisi välditi vastamisi kihutavate ratsude kokkupõrkamist. Iga väljakutsuja ratsutas enne võitluse algust rüütlite telkideni ja puudutas odaga selle kilpi, keda ta endale vastaseks soovis. Kui kilpi puudutati oda terava otsaga, siis võideldi lahingurelvadega, kui tagumise otsaga, siis kinnitati relvadele kaitsed. Seejärel tagurdati ratsu võitluspaiga teise serva (vastasele selga pöörata polnud ilus!) ning jäädi ootama. Võistlejate piigid olid umbes sama pikad kui praegused telefonipostid ja nende taguosa oli pea sama jäme. Suurem jagu piigist oli valmistatud puust, sest muidu olnuks ta liiga raske. Kui nüüd vastased kummalgi pool barjääri liikumist alustasid, hoiti piik püsti; liikumisel langetati seda järjest allapoole, et õigel ajal vastast tabada. Arvestustes eksimine tõi kaasa piigi
loovutama kogu oma varustuse ja ratsu. Ratsavõitlusteks oli võistluspaik jagatud madala barjääriga kaheks. Niiviisi välditi vastamisi kihutavate ratsude kokkupõrkamist. Iga väljakutsuja ratsutas enne võitluse algust rüütlite telkideni ja puudutas odaga selle kilpi, keda ta endale vastaseks soovis. Kui kilpi puudutati oda terava otsaga, siis võideldi lahingurelvadega, kui tagumise otsaga, siis kinnitati relvadele kaitsed. Seejärel tagurdati ratsu võitluspaiga teise serva (vastasele selga pöörata polnud ilus!) ning jäädi ootama. Võistlejate piigid olid umbes sama pikad kui praegused telefonipostid ja nende taguosa oli pea sama jäme. Suurem jagu piigist oli valmistatud puust, sest muidu olnuks ta liiga raske. Kui nüüd vastased kummalgi pool barjääri liikumist alustasid, hoiti piik püsti; liikumisel langetati seda järjest allapoole, et õigel ajal vastast tabada. Arvestustes eksimine tõi kaasa piigi