Ja kui võõrustaja siis veel küsis, mida külaline leiva peale soovib, kas mett või kondenspiima, oli Puhhi erutus juba nii suureks kasvanud, et ta vastas: "Mõlemat!" Aga et mitte just ahnepäitsuna näida, lisas juurde: "Leiva pärast palun, ei tasu vaeva näha." Kui Puhh hakkas jänese juurest ära minema, ei mahtunud ta enam urust välja. "Noh, head aega siis. Vaja edasi minna." Ja ta hakkas urust välja ronima. Sikutas esimeste käppadega ja tõukas tagumistega, ja ennäe, veidi aja pärast oligi ninaots jälle värske õhu käes...siis kõrvad...siis käpad...turi ja... Kui jänes küsis, et kas ta on kinni jäänud siis Puhh vastas muretu häälega. "Puhkan niisama natuke...mõtlen ja ümisen siin endamisi. Jänes üritas Puhhi siiski urust välja sikutad, kuid Puhh lausus selle peale pahuralt. "Kõik see tuleb sellest, kui uksed nii hirmus kitsad tehakse. Kõik see tuleb sellest, kui liiga palju süüakse," vastas jänes teravalt.
Sebrad elavad väikeste tabuunidena või üksikult, suuri karju moodustavad harva. Neid võib sageli näha segakarjades koos gnuudega. Üksikud sebrad on kaelkirjakute alalised saatjad. Sebrad ei jookse nii kiiresti kui hobused ja nad on vähem vastupidavad. Sebrasid on võimalik taltsutada, kuigi see on võrdlemisi vaevarikas. Sebrad on metsikud ja tigedad, vaenlaste eest kaitsevad end hammaste ja kapjadega (rohkem eesmiste kui tagumistega). Et taltsaste sebrade füüsilised omadused jäävad hobuse ja eesli omadustele suurel määral alla, siis polegi nende kodustamise katsed eriti laialt levinud. Hobuse ja eesliga annavad sebrad viljatuid ristandeid - sebroiide. Looduses on sebrade peavaenlaseks lõvi. Aafrika põliselanikud küttisid sebrasid liha ja naha saamiseks. Sebrade ilus nahk ja nende võrdlemisi hõlpus küttimine meelitas Euroopast ligi väga rohkesti harrastus- ja elukutselisi jahimehi. Nii
annaabi.ee 
