Impala sisustus näitas selle head staatust. Pakkuda oli käetugesid, elektrilist kella ja kahte päikesesirmi. Näidikute paneel oli peidetud sügavale armatuurlaua sisse, et vältida peegeldust. Uus võimalus oli ka algne kiirusehoidja, mis lasi sõitjal märkida ära kindla kiiruse ja mis andis põriseva heliga märku, kui määratud kiirust ületati. 1960. aasta mudelid olid konsevatiivsema välimusega kui 1959. aasta mudelid, kuna stilistid ja müügimehed leidsid, et tagatiibadega ja kroomitud mood oli juba oma aja elanud. Tagasi toodi mõistliku suurusega kolmekaupa asetsevad tagatuled ja esitulede kohal asuvad õhuavad kaotati täielikult. Tagasihoilikumalt kroomititud Impalad müüsid paremini kui Biscaynesid ja Bel Airid ja neid toodeti üle 490 000. Impaladel oli ka valge triip mis jooksis üle tagumise poritiiva ja dekoratiivsed õhuavad. Sai valida nelja keretüübi vahel: Hardtop sportsedaan, sportkupee, kabriolett ja sedaaan. Kõige kallim
kolmandale lülile. Osadel väljasurnud putukatel kinnitus ka rindmiku esimesele lülile paar tiibu. Kuna rindmikus asuvad putukate tiivalihased, siis on eriti arenenud need rindmikulülid kuhu kinnituvad lendamisel olulisemat rolli mängivad tiivad. Näiteks kahetiivalistel on tagumised tiivad taandarenenud, nende asemel on vaid nn. sumistid. Vastavalt sellele on ka tagarindmik väike võrreldes keskrindmikuga. Samal ajal mardikalised teevad lendamisel tööd peamiselt tagatiibadega ja seetõttu on neil suurenenud just tagarindmik. Tiivad esinevad vaid valmikutel. Tiibade olemasolu põhjal võib putukad jagada kahte rühma: tiivututeks ja tiivulisteks. Tiivulistel putukatel e. pterügootidel on tavaliselt kaks paari tiibu. Sageli on üks või teine paar tiibu enamarenenud, näiteks kahetiivalistel (sääsed, kärbsed) on vaid üks paar arenenud tiibu, teine paar on säilinud kepjate sumistitena. Vahel on esmaselt tiivulistel
annaabi.ee 
