Sellel perioodil tuleb loobuda tööst ja harjumuspärasest elukorraldusest. Sissejuurdunud elukorraldusest loobumine võib olla raske. Eakaaslaste hulk väheneb, lapsed elavad oma elu, tekib üksindus. Tänapäeval kasutatakse aga ka mõistet kolmas vanus (ingl k. third age) – selle all mõeldakse keskeale järgnevat perioodi. Nüüd on jälle võimalus elu nautida: olla rahul saavutatuga, puhata, pühenduda hobidele, võimalusel reisida, heita rahulik tagasivaatepilk olnud elule. Olulised inimesed selles eas on pereliikmed, lapsed ja lapselapsed. (Inimese areng 2014) 2.11. Vanuriiga Viimast ehk kümnendat perioodi 70.–90. eluaastani nimetatakse vanurieaks. Eluaastaid üle üheksakümne nimetatakse pikaealisuseks. Mõni inimene naudib sellel perioodil elu, teised aga tunnevad kibestumust. Perioodile on iseloomulik sama kiire taandareng kui areng imikueas. Kogu elu ise endaga toime tulnud inimesel on raske jääda kellegi abist sõltuvaks
Vananemisega kaasnevad mitmed muutused mälu nõrgeneb, jõud kahaneb, meeled nürinevad ja liigutuste paindlikkus kaob. Õppimisvõime väheneb, taandareng süveneb, terviseprobleemid suurenevad. Väheneb kõrgete toonide kuulmine ja nägemine halveneb hakatakse kasutama prille. Seksuaalne aktiivsus kahaneb. Selles eas tööd ei tehta ja tuleb muuta oma eluharjumusi. Inimesel tuleb harjuda üksi olemisega, kuid tekib aega üksi olemiseks. Saab puhata, pühenduda hobidele, reisida, heita tagasivaatepilk elule. (Lorents, Hariduskeskus, 2012) 2.2 Pikaealisus Pikaealisus algab pärast üheksakümnendat eluaastat. Selles eas toimub väga kiire taandareng, mis valmistab probleeme, mitte ainult indiviidile, vaid ka tema lähedastele. Tuleb leppida üksindusega, sest eakaaslaseid on vähe ja tuttavatel on omad tegemised. Sageli muutub üksindus talumatuks. Vanur peab õppima kellegi abist sõltuma, sest ise toime tulla on tal väga raske
annaabi.ee 
