..hea seegi! Külm tormituul avaldab mulle nüüd juba säärast rõhku, et kipun jää peal sõltumata oma saapataldadest pikali kukkuma. Ka väikelapse massiga koolikott minu seljas ei tee olemist kergemaks, selle kaasaskandmiseks peab tegema tõsist tööd. Avaldan äärmise kiiruse ja vilumusega jõudu koolimaja raskele puituksele, sundides seda oma hingedel minule meeldivas suunas pöörduma. Näkku voogab kahe õhumassi kokkupuutel meeldivat soojust. Astun üle läve ning lasen ise tagasivaatamata ukse vedru elastsusjõul oma väge näidata. Jällegi on alanud üks imeline päev...
Lõpuks läks naabritel asi kriitiliseks, Paige'i mees hakkas saabuma, ta oli nimelt telefoni teel Mickyga ühenduses kogu aeg. Lõpuks lasi Micky jalga, tuues ettekäändeks, et viib Justini ema koju. Ka Paige'il oli aeg põgeneda, sest Ruudi olevat nii hirmus mees, et käib vabalt kõik korterid läbi, et naine leida, ning siis oleks Paige'iga halvasti läinud. Teose puändiks oli hetk, mil Justin teatas Paige'ile, et läheb temaga kaasa. Neiu algul kahtles, kas Justin ikka suudab nii, tagasivaatamata põgeneda. Suutis, ja nad läksidki koos. Nii lõppeski Justini ja Julie-Ann'i kihluspidu ja ilmselt ka suhe. Mulle väga meeldis see etendus, kuna seal oli palju mulle tuttavaid näitlejaid ja muidugi ka minu suur lemmik Kadri Adamson, keda ma olen austanud juba mitmeid aastaid. Väga palju oli etenduses vaimukaid ütlemisi ja situatsioonikoomikat,mis kogu saalitäie naerma ajas. Samas oli lugu ka väga põnev ja usutavalt mängitud. Olen varemgi Vana Baskini Teatri etendusi vaatamas
annaabi.ee 
