alati. Onnistatud olid tema tè>è>d ja paevad, tihtki looma ei saanud temalt metselajad ega haigused, kaTi sigis ja kasvas joudsalt. Siigisel ajas karjus loomad kiilla tagasi ning elas vaikselt oma onnis. Siis iihel paeval oligi Vooras jalle seal. Karjus laks talle vastu, mehed vahetasid kombekohase tervituse "Aastaning laksid onni. on mè>è>das. - Saju maletad,ma lubasin tagasitulla ja ntitid olen ma siin. Aeg on teele asuda." llma pikemata kiirustas V55ras karjust endaga kaasa tulema. Karjusel aga polnud kiiret. Rahulikult tegi ta koldesse role, pani paja tiles ning hakkas teed keetma. Kui tee valmis, pani ta kruusid lauale ning v5ttis "Heaistet. isand, aasta on mè>è>dunud ja minu isu rahulolevate linna naha pole enam nii suur." "Kas sa ei tule?" kiisis V55ras. "Ei
Ta teiste näehes ei nuta ja ta ei räägi oma tunnetest. Ta peidab oma tundeid, sest kaotusevalu on süütunde pärast nii raske, ta ei väljenda oma sügavaid kurbuse, depresiooniga , viha, kõiki neid negatiivseid tundeid. Noorukite õhutamine ei aita( see ei aita kui sa räägid räägi kuidas sa tunned, sul hakkab kergem kui sa räägid jne)Sest ta saab sellest üle alles aastakümneid hiljem. Kuidas teda siis aidata? See kaotusevalu kasvõi eilsid või tänaseid pilte vaadatus, see võib tagasitulla ka siis selle sama akuutse leinaga kui saadakse muul moel, eelkõige piltide, sellest millised on traumaatilise sündmuse mis lõppesid massiliste noorte inimeste surmaga. Kui sa näed pilte siis see lein tuleb tagasi, ja see ei pruugi olla ostene, vaid siis kui sa oled selle ise isiklikult üle elanud, sisi vb see lein tagasi tulla ka kaudselt. Nt massimeedias realistlike pilte vaadates vb see lein tulla. Asjad ei hüüa tulles. ***
annaabi.ee 
