juurde, kuid seda keelas seadus. Orjad ei osanudki endale tööd leida, peret moodustada. Nad ei teadnud vahet hea ja halba vahel. Neil tekkisid tihti probleemid seadusega. 19. sajandi alguses otsustas Ameerika, et peaks mustanahaliste jaoks eraldi riigi rajama. Selleks valisid nad kolooniat, mis asus Aafrika rannikul ning 1822 aastal asutasid seal ,,vabade värviliste mehede" kolooniat, millele hiljem pandi nimeks Libeeria. Vaatamata pingutustele, nii ameeriklaste kui mustanahaliste tagasitulijate poolt, ei läinud Libeerial eriti hästi. Tekkisid kodusõjad ja ülestõusud. See näitab, et orjadest inimesteks saamisel läbisid mustanahalised keerukat teed. Teiselt küljelt vaadates, oli orjade elu äärmiselt raske, vaatamata nende süütusele. Orjasid toodi Aafrikast Ameerikasse laevade kaupa jubedates tingimustes. Iga elava orja kohta tuli 3-4 hukkunut. Väga tihti juhtus nii, et peremehe omandamisel kaotas ori oma perekonna, sest tihti
pöördumisest, sest tagasitulijad ei täida üldjuhul lihttöökohti, mis on tühjad. Seega suureneb küll keskklassi osakaal, kuid lihtsamad tööd jäävad ikka tegemata. Ka ei täida praegu oma inimeste tagasi pöördumine rahavastiku vähenemise ja vananemisega seotud lünki, sest tagasiränne on sesoone ja võib peagi lõppeda. Tagasirännet võib näha hetkelise populatsiooni täitjana, kuid võrreldes 2015. aastaga on 2016. aasta tagasitulijate arv siiski arvuliselt vähenenud. Eesti riik pole ka niivõrd kutsuv haritud eurooplastele, sest maksusüsteem, kliima ja palk pole need, mida nemad sooviksid näha. Probleemi lahendamiseks jääb alles vaid üks lahend, milleks on võõrtööliste sissetoomine teistest riikidest. Võõrtööliste toomist ja kutsumist riiki on kasutatud juba päris pikka aega nii Saksamaal kui ka Kataris. 1960. ja 1970. aastail saabus Saksamaale mitusada tuhat türklast, kes asusid riigis töötama,
annaabi.ee 
