joosta ja ta maha lasti suurenes lootus rindel veel ellu jääda. Keegi kõrgem kolonel vilistas ja Nõukogude ,,laine" andis jalgadele valu joostes otsejoones vaenlase poole, kes oli iga hetk laskevalmis. Kohe kui oli viimane nooruk vaenlase sülle jooksu pistnud organiseeris seesama kolonel, kes käsu joosta andis mitu kuulipildurit koos moonakastide ja maximidega (täisautomaatne kuuliprits) ainsatesse taganemids teedesse kohad sisse võtta, et taganejatele kohe tuli peale tõmmata. Joostes rindele sai Vassili läbi häda endale püssi ja ta suutis end ära peita ühte purskkaevu. Peale mitmeid Nõukogude armee tulutuid tormijookse, kui aeg jäi pisut vaiksemaks ja pingevabamaks, alustas noor Vassili Zaitsev omapoolset hävitustööd ja hakkas kõrvaldama ükshaaval vaenlase väejuhte, kasutades laskude peitmiseks mürskude plahvatuste helisid. Nii sai temast Nõukogude armee hinnatuim snaiper kelle peamisteks ülesanneteks said olema
ning osad Maratoni lahingus hukkunute sugulased. Väidetakse, et nood 10 000 suutsid tappa vaid kolm kreeklast. Pärast sellist masendavat kaotust saatis Xerxes 20 000 meest uuesti ründama, neil ei läinud sugugi paremini. Kuna kitsus oli niivõrd väikene, sai Leonidas pidevalt eesliini vahetada, lastes alati puhanud sõduritel sõdida, see tõi talle ka edu. Kui need 20 000 ei soovinud eelmiste eeskuju järgida, ning kippusid põgenema, lasi Xerxes taganejatele piitsa anda, ta lülitas võitlusesse veel 50 000 meest. Teise päeva lõpuks, kui Pärsial polnud ikka veel mingit edu, läks üks kohalik karjus Ephialtes, kelle nimi on nüüdseks sünonüüm kreeka sõnadele õudusunenägu ja reetur, Xerxese juurde ja näitas talle teed kreeklaste selja taha läbi mägiradade. Xerxes saati osa oma väest sealtkaudu, ning kreeklased olid ühtäkki väga halvas seisus. Leonidas, teades, et järgneb võitlus surmani, lasi kõigil peale
sõdalasega, kellest osad olid meedlased ning osad Maratoni lahingus hukkunute sugulased. Väidetakse, et nood 10 000 suutsid tappa vaid kolm kreeklast. Pärast sellist masendavat kaotust saatis Xerxes 20 000 meest uuesti ründama, neil ei läinud sugugi paremini. Kuna kitsus oli niivõrd väikene, sai Leonidas pidevalt eesliini vahetada, lastes alati puhanud sõduritel sõdida, see tõi talle ka edu. Kui need 20 000 ei soovinud eelmiste eeskuju järgida, ning kippusid põgenema, lasi Xerxes taganejatele piitsa anda, ta lülitas võitlusesse veel 50 000 meest. Teise päeva lõpuks, kui Pärsial polnud ikka veel mingit edu, läks üks kohalik karjus Ephialtes, kelle nimi on nüüdseks sünonüüm kreeka sõnadele õudusunenägu ja reetur, Xerxese juurde ja näitas talle teed kreeklaste selja taha läbi mägiradade. Xerxes saatis osa oma väest sealtkaudu ning kreeklased olid ühtäkki väga halvas seisus. Leonidas, teades, et
annaabi.ee 
