Julgestusgruppide põhiülesanneteks said raudteede, maanteede ja sõjalis-strateegiliste objektide kaitsmine, sõjavangide valvamine ja metsades peituvate partisanide püüdmine. Julgestusüksustesse astunutega sõlmiti teenistuslepingud üheks aastaks, kuna selle ajaga lootsid sakslased sõja võidukalt lõpetada. Saksa vägede hoogsa edasitungi tulemusena purunesid suured Punaarmee üksused põhiväest eemale ja paljud neist varjasid ennast metsades. See häiris aga tugevalt sakslaste tagalateenistusi ja varustamist. Kuna polnud piisavalt julgestusüksuseid, et ohtu likvideerida, anti käsk moodustada eesti Omakaitsest vabatahtlikuse alusel kolm kaitsepataljoni. Nende ülesandeks oli sakslaste rindetagala kindlustamine ja valveteenistuse läbiviimine. Julgestusgrupid saadeti aga juba peagi Venemaale, kus neid tihti ka rindel kasutati. See tekitas aga järjekordse probleemi – 1942. aasta oktoobriks oli gruppide isikkoosseeis langenud sedavõrd väikseks, et julgestusgrupid koondati kokku
sõjavangide seast värvatud vabatahtlikest, hiljem ka vallutatud alade elanikest. Kõrgem juhtkond oli sunnitud sellega nõustuma, kuid seadis piirangud neid üksusi ei tohtinud kasutada rindel ja nad ei tohtinud olla pataljonist suuremad. Idapataljonid Saksa vägede hoogsa edasitungiga Venemaale lõigati suured Punaarmee üksused põhiväest ja need varjasid end ning tegutsesid edasi Venemaa metsades, häirides sakslaste tagalateenistusi ja varustamist. Kuna Saksa väel puudusid julgestusüksused anti 21. augustil 1941 välja käskkiri - moodustada eesti Omakaitsest vabatahtlikkuse alusel kolm kaitsepataljoni, kes kindlustaksid sakslaste rindetagalat ja viiksid läbi valveteenistust. Koos tagavarapataljoniga moodustati kokku kuus julgestuspataljoni, mis rahva hulgas olid tuntud Idapataljonide nimetuse all. Julgestusüksustesse astunud vabatahtlikega sõlmiti teenistuslepingud üheks aastaks, kuna selle ajaga lootsid
annaabi.ee 
