nimel. Ta ütles, et tema surnud ema oli öelnud talle, et ta siia tuleks ja et ta tahab ainult ühte asja, päästa üheksast lapsest allesjäänud kolme elu. Vana naine ütles: "Sa saad päästa oma lapsed kui sa müüd oma varju, aga see on patt ja ma ei saa sulle öelda kuidas seda teha. Nõustu sellega ja mine koju, ma ei saa sind sellega aidata, sest ma ei taha võtta endale seda pattu.Ma loodan et sa saad aru." Pärast mõnda minutit kuulis vana naine tagaaiast kisa. Tema naabril õnnestus Endoora peale nii vihaseks saada, et ta tahtis teda vikatiga lüüa.Pärast mõnda aega aitas vana naine Endoora tagasi jalule ja palus andestust ja ütles talle kuidas päästa lapsi: "Mine laadale ja paku inimestele oma varju, ja ütle sellele kes tahab seda osta, hinnaks oma laste elud. Kui üks sinu lastest saab kolmekümne kolme aastaseks, siis sa lahkud sellest maailmast..."
saadik, kui mina teda ohjes hoidsin. 21 KEVAD 1836 Aed ja intrerjöör. Lapsehoidja (pärisori) lükkab läbi aia maja juurest kaugemale lapsevankrit karjuva imikuga, kadudes vaateväljast. Aleksander ja Ljubov on seal, kus nad olid; tütre pea isa rinna najal, isa sõrmed sasimas tütre juukseid. LJUBOV: Sa võid tugevamini sügada. (Varenka tuleb tagaaiast, vääksuv laps süles. Temaga koos Tatjana, lükates tühja lapsevankrit, ja Aleksandra, kes nende ümber suure osavõtlikkusega tiirutab. Kõik kolm suunduvad toa poole.) ALEKSANDRA: Sa ei pea minema tuppa last toitma, me ütleme sulle, kui keegi tuleb. VARENKA: Sa oled üks väike ahne poiss! ALEKSANDRA: Las ma proovin natuke, Varenka! TATJANA: Ära ole loll! Kuidas sa saaksid... ALEKSANDRA: Ise oled loll
annaabi.ee 
