Retsensioon Vincent Van Gogh „Põõsas“ 1889 Meie esmane reaktsioon valitud teose juures on eelaimdus, et peatselt hakkab sadama äikesevihma. Meie tähelepanu haarab kõigepealt põõsa ja ka kogu ülejäänud pildi värvirohkus ning taeva ebaloomulikult sinine värv, tekib küsimus, kas ka väljas ei peaks olema pime. Teose idee on näidata looduse värvilisust. Kunstiteos on seotud kodulooga, sest pildil on kujutatud justkui kellegi tagaaed maakodus. Kunstnik võib räägita taolist lugu, sest ta kujutab Hollandi looduse ilu, eriti aasal kasvavaid lilli. Teos paneb meid igatsema suve ja muretu, rahuliku elu järele. See teos tekitab seoseid isiklike mälestustega, nagu lapsepõlves vanavanemate juures suvel veedetud aeg. See teos suunab meid uurima, kas ka päriselt on olemas koht, mida pildil on kujutatud. Teose peateema on meie arvates see, et põõsas on jõu, tunnete ja energiaallika sümbol
Juurekasvu sel viisil kontrolli alla saamise järel on oluline hekialust vähemalt kord kasvuperioodi jooksul rohida, näiteks mais ja vajadusel uuesti juunis või juulis. Krundi maa-ala planeerimine Aed on kujundatud nii, et selle hooldamiseks ei kulu palju aega ja, et aed poleks mitte ainult ilus vaid, et sellest oleks kasu. Kuna krunt on suhteliselt uus seega ei ole seal vanu taimi mida kasutada uues haljastuses. Krunt on jagatud neljaks. 1) eesaed 2) majandusõu 3) tarbeaed 4) tagaaed Eesaed Tänavast eraldab eesaed hekk. Eesaias on kasutatud muru mis eraldab peenraid, teid ja lastemänguväljakut. Esimene peenar asub kohe sissesõidu juures, et ka maja esisel oleks mida vaadata. Vasakul pool teerada on istutatud 4 iluõunapuud mille taga on 2 lillepeenart. Maja vasakul küljel akna vaatest on lastemänguväljak mille taga on rajatud vabakujuline kontpuudest piirde, et mänguväljak oleks naabriteest rohkem varjatud ja , et poleks nii suurt tuult. Lehtpõõsad
iseloomustas elamuehitust maareformist tulenev vilgas talude rajamine,samas aga lähtuvalt riigi kasinatest majandusvõimalustest suunavõtt ökonoomsematele elamukuludele linnas. Aastatel 1922-1926 hakati kavandama väikekortereid. Majasid ehitati traditsionalistlikult kõrge kivist kelpkatuse, massiivsete seinte ja pisikeste kuueks jaotatud ning horisontaali venitatud akendega. Hooned olid tihedalt ehitatud ja iga sektsiooni leibkonnal on kaks korrust ja madala piirdeaiaga eesõu ning tagaaed. Eesti 1920ndate arhitektuuri võime iseloomustada kui värske iseseisvunud rahva ehituskunstilist eneseotsimist. Esimesed arhitektist eestlased olid K. Burman ja A. Perna ning oma arhitektkond moodustus samaaegselt riikliku iseseisvuse tekkimisega 1918. aastal. Nad alustasid enne I Maailmasõda. Arhitektid olid õppinud peamiselt 1862. a. asutatud Riia Polütehnilises Instituudis ja täiendanud end Saksamaal. 1920
annaabi.ee 
