Maad kui geograafilist mõistet tajuti maapealse elu paigana ning see omandas järk-järgult usulise ja moraalse tähenduse: mõned maad olid pühad, teised patused. Liikumine geograafilises ruumis tähendas liikumist vertikaalsel usuliste ja moraalsete väärtuste teljel. Keskaegses kirjanduses on seepärast inimese teekonda põrgusse või paradiisi kujutatud geograafiliselt - üleval oli taevas ja allpool põrgu. Kuigi maapealset elu vastandati taevasega kui ajutine/igavene, puudus vastandus ruumilises mõttes. Moraalne väärtus ja kohaväärtus segunevad: paikadel on moraalne väärtus ning moraalil on kohalik tähendus. Seega iga liikumine geograafilises ruumis muutub usulises ja moraalses mõttes tähenduslikuks. Erinevad maad klassifitseeriti ketserlikeks, paganlikeks ning pühadeks ja liikumist geograafilises ruumis mõtestati kui (eksi-)rännakut: pikk rännak
Viin on ravimiks kõige puhul. Ülistas ka armastust. Kirjutas luuletusi Sappho auks. Silmaring üsna piiratud ja oma kaasaegsetest jääb arengu poolest maha. Tema luule musikaalne, paistab silma värsimõõtude ja stroofi ehtusviiside rikkuse poolest. Alkaiose stroof koosneb kahest 11-, ühest 9- ja ühest 10-silbilist värsist. Sappho stroof koosneb kolmest Sappho üksteistsilbikust (Sappho väikesed värsid) ja neile järgnevast adoneusest: (See näib mulle võrdne taevasega, / taevasistki kõrgem kui öelda võib nii , / kes su vastas istudes lakkamatult / kuuleb ja näeb sind ). Atika tragöödia 5. saj eKr majanduslikult ja sõjaliselt kerkis esile Ateena, Kreekat oli korduvalt rünnanud Pärsia armee, kuid tulutult, saabus Kreeka majandus-kultuuriline õitseng. Selle ajajärgu põhjal tunnemegi antiikkultuuri suuremaid nimesid (filosoofe, proosaautoreid). AT kajastas oma
annaabi.ee 
