Sopaajakirjandust on võimalik üldpildis jaotada omakorda kolmeks. Esiteks sellised, millest võib leida hulgaliselt valesid fakte ja mis ehitatakse üles väljamõeldistele. Teiseks, mis ajavad taga kõmu, klatsi ja sensatsiooni. Kolmandaks aga väljaanded, mis kajastavad Euroopa ühiskonnas traditsiooniliselt madalamaks peetud teemasid nagu kodu, pere, eraelu, meelelahutus jne. Viimaste puhul ei loe isegi kui hästi või halvasti lehes need teemad on käsitletud. Tänu faktile, et tabloidlehed on inimkesksed, panustavad nad suures osas lugeja tunnetele ja üritavad olla neile lähedased. Seevastu valge ajakirjandus on institutsiooni keskne ja üritab edastada infot kõrgemalt positsioonilt madalamale. Kui kvaliteetajalehes kajastatavad sündmused on värsked ja laialdase mõjuga, siis tabloidleht peegeldab tarbijale emotsionaalselt lähedasi juhtumisi ja konflikte. Autorid panevad artikli puhul rõhku tunnete tekitamisele, et haarata lugeja kaasa.
Tõde ja vale vaheldumisi "Vahevagun" või "mädaõun" olukord, kus õigete väidete ja faktide vahele sokutatakse vale lootuses, et lugeja/kuulaja ei pane seda tähele. Selle võttega on võimalik kirjutajal enda jaoks ebameeldivaid seiku peita või ennast paremas valguses näidata. Leebem variant on info valikuline edastamine (väga levinud ärimaailmas Lihtsustamine Lihtsustatud maailmapilt esindab massikultuuri (tabloidlehed) Kasutatakse ära kuulajate/lugejate võhiklikkust, pinnapealsust ja väheseid teadmisi. Teadlased võimendavad sageli mõnd probleemi, et selle valdkonnaga tegelemiseks rohkem raha saada "Õlgmees" (valdkondade segiajamine, võrreldamatu võrdlemine, ebatüüpilisele toetumine) Kõnealune objekt vahetatakse välja kaitstakse seda, mida pole kritiseeritudki. Nii luuakse mulje, et ka kritiseeritavas valdkonnas on kõik korras.
annaabi.ee 
