rolli, sekkuda puhtvormiliselt. Nii oli mõlema postmodernismi suuna jaoks arhitektuur eelkõige kunst, sotsiaalsetest suhetest ja nõudmistest suuresti sõltumatu ning vormikeskne. Modernismi suur utoopia sellest, et ümberkorraldatud tootmisvõtteid integreeriv arhitektuur (st massehitus) suudab lahendada sotsiaalseid probleeme ja elu paremaks muuta, heideti kõrvale. Vaatamata dekonstruktivismi elitaarsusele mäng arhitektuurimärkidega jäi tabatavaks vaid pühendatutele sulandus ka nn tähistajakriitiline postmodernism kommertsmaailmaga ning 1990. aastate üldise neoliberaalse tõusu kuvandiks sai just selline mugandatud radikaalsus, mida dekonstruktivistide abstraktsed ja samas äratuntavad vormid pakkusid. 1988. aastal New Yorgi moodsa kunsti muuseumi näitusel "Architecture of Deconstruction" end manifesteerinud seltskonnast Zaha Hadid, Rem Koolhaas, Daniel Libeskind, Frank Gehry,
Relvaõpe näiteks püstolkuulipilduja padruneid ning teataval alal ei ole niisama kõrge, püstolis jne. aga lähemal asuv sihtmärk tabatav. Sa- mal ajal on iga sihtmärgi juures mingi Lennujoone kuju ja selle praktiline ala, kus see on siiski tabatav. Seda ala tähtsus nimetatakse tabatavaks alaks. Lennujoone kuju sõltub relvaraua tõs- Tabatava ala praktiline tähtsus on sel- tenurga suurusest. Tõstenurga suure- les, et see kompenseerib mingil mää- nemise korral suurenevad lennujoone ral vea, mida võime teha sihtmärgi- kõrgus ja horisontaalne laskekaugus. ni kaugust määrates
annaabi.ee 
