,,Ma kujutlen küll, et alguses, kui Sisyphos oma kaljurahnu järele läks, oli ta masendatud. Kui maised mälestused veel liiga teravalt meeles püsivad, kui õnneiha veel liiga rängalt rõhub, tärkab inimese südames kurbus: see on kaljurahnu võit, see on kaljurahn ise. Seda tohutut ahastust on raske kanda. Need on meie Getsemane ööd. Aga rusuvad tões haihtuvad, kui neid tunnistada. Sisyphose saatus kuulub talle. Selles ongi kogu Sisyphose vaikne rõõm. See kaljurahn on tema oma. Sel tabamatul hetkel, kui inimene pöördub tagasi oma elu juurde, asub Sisyphos taas oma kaljurahnu kallale ja vaatab seoseta tegude rida, oma saatust, mille ta ise on loonud, mida ühendab tema mälu pilk ja peagi pitseerib kinni tema surm. Igaüks leiab alati oma koorma üles. Võitlus mäetipule pääsemise eest on küllaldane, et inimsüdant täita. Ma arvan, et Sisyphos on õnnelik.
me tajume kui me tajume iseennast? See, mida me nimetame mõistuseks/hingeks, on ju vaid kimp erinevaid tajumusi. Me ei suuda kunagi märgata midagi peale oma tajumuste ja sestap ei suuda me tajuda ka oma mina. Ainus, mis me suudame mina kohta selgeks teha on see, et tajume oma tajumusi mina kohta. Ka teiste inimeste kohta ei saa Hume meelest midagi enamat ütelda, kui et nad on vaid kimp või kogum erinevaid tajumusi, mis järgnevad üksteisele tabamatul kiirusega, olles pidevas liikumises. Hume arvates on isiksuse identiteet teatud mõttes fiktsioon. Isiksust võib võrrelda laevaga, millest suur osa on välja vahetatud remondi tõttu, kuid mida ikkagi peetakse samaks remondieelseks laevaks. Ka lapsest saab täiskasvanu, kuid ta ei kaota seejuures identsust. Indiviidi jaoks lahendab ajalise küsimuse mälu: Juhan loob kujutluse oma identiteedist kunagise Jukuga tänu mälule. Skeptitsism ei kehti igapäevase elu puhul.
annaabi.ee 
