Elu Eesti Nõukogude Sotsialistlikus Vabariigis 1944. aastal inkorporeeriti Eesti taas NSV Liidu koosseisu. Eestist sai jällegi Nõukogude impeeriumi keskvõimust täielikult sõltuv liiduvabariik ametliku nimega Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik. Nõukogude okupatsioon Eestis kestis 47 aastat ning lõppes 1991. aasta 20. augustil, kui taastati Eesti Vabariigi iseseisvus. Pärast Eesti taasvallutamist 1944. aastal ja Teise maailmasõja lõppu 1945. algas Eesti parandamine sõjahaavadest. See toimus suures osas aga 1940. aastal alustatud stalinlike ja nõukogulike ümberkorralduste vaimus. Sõjas purustatud majandus, mis enne arvestas eelkõige Eesti huve, muudeti NSV Liidu majandusmonstrumi ripatsiks ja jäi võõrvõimu juhtida. J. Stalini surmale järgnes NSV Liidu nn. sula-aeg, mis tõi kaasa ühiskonnaelu liberaliseerumise peaaegu kõikides valdkondades
likvideerima kirja koostajaid (vallandamised, koondamised, esinemiskeelud jms.) Rahva hulgas leidis see kiri suurt poolehoidu. Kiri levis rahva seas salaja edasi ja jõudis lõpuks ka välismaale, mis suurendas muu maailma tähelepanu Eesti vastu. Edaspidi oli venestamissurve Eesti NSV-s mõnevõrra pehmem. Nikolai Karotamm Johannes Käbin Karl Vaino Välispoliitika Pärast 1944. aastal Eesti taasvallutamist ning sovetiorganite taasloomist Eestis, moodustati 17. septembril 1944. aastal Võrus, Eesti NSV Välisasjade Rahvakomissariaat, kuid kuna kogu NSV Liidu välispoliitiline suhtlus toimus endiselt läbi NSV Liidu Välisasjade Rahvakomissariaadi, siis ENSV VäRK oma välisesindused välismaal puudusid. ENSV VäRK ülesanded piirdusid riigisiseste ülesannetega sõjakeerises Eestist lahkunute, Saksamaale tööle
annaabi.ee 
