korral teostada trombolüüsravi, mille eesmärgiks on veresoonde süstitava ravimi abil lõhustada veresoont ummistanud trombi. Trombolüüsravile on ka mitmeid vastunäidustusi, mistõttu kõikidele patsientidele seda võimalik teha ei ole. Insuldi taastusravi peab algama võimalikult vara, niipea kui patsiendi üldseisund on stabiliseerunud. Insuldiga patsiendi lähedased peavad olema aktiivselt kaasatud taastusraviprotsessi. nad osalevad taastusraviplaani koostamises ja taastusravi eesmärkide seadmisel. Insuldiga kaasneb hulgaliselt erinevaid probleeme, millega alustatakse tegelemist haiglas ja jätkatakse edasi järel- ning taastusravis, samuti hiljem ka kodus. Insuldiga kaasnevad häired. Psüühikahäired Insuldi jägselt on sagedased nii meeleoluhäired kui emotsioonide adekvaatse kontrollimise häired. Insuldihaigete sagedased probleemid on depressioon, üliemotsionaalsus, ärevus
mis tähendab traditsioonilisele ravile psühholoogiavõtete lisamist. Esimeses faasis on hea keskenduda sellele, et aidata sportlasel vigastusega kaasneva emotsionaalse murranguga toime tulla. Peamine stressiallikas on ebakindlus, mis tekib kõigepealt siis, kui vigastus on veel diagnoosimata, ja seejärel diagnoosi tõttu, mida tuleb aidata sportlasel mõista. Teises faasis ehk taastus- ja paranemisfaasis tuleb keskenduda sportlase motivatsiooni hoidmisele ja taastusraviplaani täitmisele. Eesmärkide püstitamine ja positiivse suhtumise säilitamine, eriti tagasilanguste ajal, on siin väga oluline. Kolmas faas, mille ajal on sportlasel taas lubatud sportida, tähendab veel mittetäielikku taastumist. Uuringud näitavad, et pärast tõsist vigastust võib vigastus- eelsele tasemele jõudmiseks kuluda vägagi palju aega – kuuest nädalast kuni aastani. (lk 323-344) VISUALISEERIMINE 1
annaabi.ee 
