emist esmakordselt paaritada või seemendada alles 3. innaajal. Arvatakse, et sellega on võimalik esimest pesakonda suurendada kuni 3 põrsa võrra. Pesakonna suurus võrdub munasarjadest vabanenud ovotsüütide arvuga, millest on maha arvatud hävinud munarakud, idulased ja looted. Mainitud kaod sõltuvad emise puhul olulisel määral söötmisest ning intervallist poegimise ja taastiinestumise vahel, s.o. emise bioloogilise puhkeaja pikkusest. Viimase optimaalseks pikkuseks peetakse 5 nädalat (4–6). Liiga lühike puhkeaeg põhjustab järgmisel tiinusel suurt embrüonaalset suremust. Viimane on omakorda tingitud nii endogeensetest teguritest (geneetiline eelsoodumus, emaka mahutavus, platsentaarpinna ulatus) kui ka eksogeensetest teguritest (söötmine, pidamine, nakkushaigused)
keskmiselt 10-12 põrsast. Sigade viljakust mõjutavad tegurid: a. sigimise alguse vanus noorte emiste kasutamine suguloomana peaks algama 8-kuuselt ning korraliku söötmise ja pidamise puhul on nende kehamass 110-120 kg ümber. Et vabanevate munarakkuda arv ovulatsiooni iga järgmise innaga kasvab, siis soovitatakse esmakorselt poegida 3nda inna ajal b. puhkeaja pikkus poegimise ja taastiinestumise vahel optimaalne 5 nädalat. Kui on liiga lühike puhkeaeg, siis see põhjustab järgmisel tiinusel suurt embrüonaalset suremust. c. Poegimiste järgnevus ehk nende aastasagedus põrsaid 2- kuuselt võõrutades peogib emis 2 korda aastas, põrsaste võõrutamisel 5-nädalaselt saab emiselt 2,3 peaskonda aastas, ehk kahe aasta kohta 3 pesakonda. d. Põrsaste aastaproduktsioon optimaalseks peetakse 24 põrsast aastas emise kohta
annaabi.ee 
