Seetõttu oli Eesti rahvaarvu kasv üleminekuperioodil suhteliselt aeglane, jäädes alla kõikidele tänapäeva Euroopas riiki moodustavatele rahvastele, muuhulgas ka Prantsusmaale. Vaid mõnel üksikul aastal küündis tollane rahvaarvu keskmine juurdekasv 10 promillini. Seega jäi demograafilisele üleminekule iseloomulik rahvaarvu plahvatuslik kasv Eestis toimumata -- nagu ka Teise maailmasõja järgne beebibuum: kahel sõjajärgsel kümnendil säilis taastetasandist madalam sündimus ja nii oli Eesti rahvastiku sündimustase 1950. aastatel Euroopa ning järelikult ka maailma üks madalamaid, kui mitte kõige madalam. Sündimuse uus tõus sai alguse 1960. aastate lõpul. Nõukogude okupatsiooni mõju rahvastikule Eesti rahvastiku sõjajärgse arengu käsitlemisel on määrava tähtsusega tõik, et poliitiliste muutuste käigus kaotas Eesti ligi veerandi oma põlisrahvast. Samas
Maja- ja isikuteenimine 18 946 1,7 Väljaspool eeltoodud tööharusid 55 626 5 Tööharu teadmata 25 927 2,3 Kokku 1 126 413 100 Sündimus ja vanuseline koosseis 1960. aastate lõpul tõusis põlisrahvastiku sündimus enam kui 17% võrra kolme-nelja aasta vältel. Eesti põlisrahvastiku sündimus jäi koguni kaheks aastakümneks taastetasandist kõrgemale ja 1970. aastate vältel diferentseeris Eesti sündimust kõikvõimalikest rahvastiku sotsiaaltunnustest kõige enam just põlisus. Eesti põlisrahvastik on kuni 1970. aastate põlvkonnani koondunud kahe lapsega perekonna suunas. Samuti on veidi kasvanud või vähemalt jäänud samale tasemele kolmelapsesus. Välispäritolu rahvastiku seas on laste arv peres olnud kogu aeg teistsugune, sarnanedes Kesk- ja Ida-Euroopa tüüpilise üleminekujärgse
annaabi.ee 
