vaenlaste hulka kuuluvaks. Novembris 1949 sõlmiti nn. Petersbergi kokkulepe, millega Liitvabariik sai Euroopa Nõukogu liikmeks ning sõlmis majandus- ja konsulaarsidemed lääneriikidega. Samuti lõpetati poolte kokkuleppel reparatsioonide maksmine, sakslased nõustusid Ruhri piirkonna üle seatud rahvusvahelise kontrolliga, jne. Sellega oli Lääne-Saksamaa tunnustatud võrdseks teiste Euroopa riikidega. USA oli huvitatud Saksamaa taasrelvastumisest (et parandada kaitset kommunismi vastu), samas prantslased suhtusid sakslaste taasrelvastumisse skeptiliselt. Lahendus leiti lõpuks Lääne-Euroopa Liidu (WEU) asutamises märtsis 1948 Brüsseli lepinguga, millele kirjutasid alla Prantsusmaa, Suurbritannia, Holland, Belgia ja Luxemburg. WEU pidi tagama kaitse taasrelvastunud Saksamaa võimaliku agressiooni vastu. 1950 alanud Korea sõda põhjendas USA muret kommunismi pealetungi osas ning sakslaste taasrelvastumine muutus
Välispoliitika Hitleri eesmärk oli eelkõige ühendada saksa rahvas ning muuta Saksamaa taas mõjuvõimsai- maks riigiks maailmas. Selleks tuli teha lõpp Versailles' süsteemile, liita Austria Saksamaaga, leida liitlasi ja saada tagasi I maailmasõjas kaotatud alad. Hitleri välisministriks kuni 1938. aastani oli Konstantin von Neurath ja 1938-1945 Joachim von Ribbentrop. Alustuseks lahkus Saksamaa 1933 (nagu ka Jaapan) Rahvasteliidust. Märtsis 1935 teatas Berliin Saksamaa taasrelvastumisest. Suurbritannia ja Prantsusmaa ei võtnud seepeale midagi ette. Samuti jätkus Saksamaa koostöö NSV Liiduga. Saksamaa olulisimaks liitlaseks kujunes Itaalia, mis Benito Mussolini juhtimisel oli kujunenud totalitaarseks fasistlikuks riigiks. Itaalia ja Saksamaa liiduni ei jõutud kergelt, tüliküsimuseks oli eelkõige Austria, mida Mussolini tahtis säilitada puhvrina Saksamaa ja Itaalia vahel. Samal ajal oli Mussolini huvides
annaabi.ee 
