Liigendatud arhitektuuriga majadel peaks olema sisehoove, terrasse, väikehaljasalasid ja istumisnurgakesi. Selline lahendus looks õdusa, vanalinna traditsioone järgiva elukeskkonna (Kartau 2002). Vaatamata üldisele arvamusele, et linnaruumi seisukohalt oleks kõige õigem ala hoonestada, rajati sinna sellegipoolest haljastus. Haljasala on vaid ajutine lahedus ning varem või hiljem tuleb leida mõistlik lahendus kogu ajaloolise Harju tänava taashoonestamiseks. Selles valguses tundub eriti mõttetu otsusena kulutada haljasalale nii palju raha, eriti hetkel valitseva majanduskriisi ajal. Harju tänava taashoonestamise edasilükkamine teeb olukorra vadi keerulisemaks. Mida aeg edasi, seda ebasobivamat arhitektuuri võidakse sinna ehitada, sest igal uuel ja rahvusvahelisema taustaga põlvkonnal jääb vähemaks või kaob sootuks igasugune hingelähedus ning isiklik suhe meie vanalinnaga. Seda olukorda sõnastas väga värvikalt Leonhard Lapin (2006):
miljardit dollarit, millega rahastati tervishoiuasutuste ehitamist ja moderniseerimist. Toetusi jagati üksneid projekidele, mille kohta oli esitatud taotlus või tegevuskava. 1930. aastal sai toetust ainult riigi pealinn, aga 1940. aastaks oli olukord muutunud ning toetust said ka kohalikud omavalitsused summas 278 miljonit dollarit. Raha oli mõeldud peamiselt avaliku majutuse arenguks. 1950. aastatel laiendas föderaalvalitsus toetusi ka majalogude lammutamiseks, linnaosade plaanipäraseks taashoonestamiseks, linna uuendusteks ja lennujaamade rekonstrueerimiseks. 1960. aastate alguseks said kohalikud omavalitsused toetusi 592 miljoni dollari ulatuses. 1960. -1970. aastatel osariikidevaheliste suhete areng jätkus. Eraldati üle 85 miljandi dollari ja seda nüüd peamiselt kutse-ja muude haridusprogrammide, samuti tervishoiu-,keskkonnakaitse-, elamuehitus- ja ühiskonna arendamise programmidele. President Lyndon Johnsoni nn suure ühiskonna poliitilised suunad sisaldasid esimest
annaabi.ee 
