Et muinaseestlased kujutlesid südant elundhingena ja arvasid selle söömisega omandavat ka vastava olendi hingejõu, selle kohta on meil selge ja otse klassiline mälestus Läti Hendriku kroonikas (XXVI 5-6), kus kõndeldakse, kuidas pühapäeval 29. Jaanuaril 1223 Sakala mehed tapsid Viljandi lossis jutluse aegu sealsed mõõgavennad, nende sulased ja saksa kaupmehed, läksid siis Järvamaale, vangistasid seal taanalaste foogti Hebbe jt, kiskusid puruks nende sisikonnad ja tõmbasid Hebbel südame veel elavalt välja ta kehast, küpsetasid seda tulel, jagasid omavahel ja sõid selle, et saada tugevamaks kristlase vastu, kuna nende laibad nad andsid õgimiseks koertele ja lindudele taeva all. Tähelepandav seejuures on veel üksikasi, et jagatakse ja süüakse ära ainult vastase ülema süda, mida nähtavasti peetakse vastaste kollektiivse jõu esindajaks.
lahingut ja ka 1223. aasta Tarbatu linnuse piiramine lõppes sakslaste võiduga. Peale mida jaotati Lõuna-Eesti ordu ja piiskopkonna vahel Ugandi ja Sakala jäi Ordu täielikult valdusesse. Vaiga aga jägati piiskopkonna ja ordu vahel. Sellele järgnes taaskord kogu mandrit hõlmav vägivaldne ristiusustamine. 1223. aastal võttis [Schwerin]i krahv Taani kuninga Valdemar II vangi ning kasutades ära Taani kuningriigi nõrkust hõivasid sakslased 1225. aastal taanlastelt Virumaa ja Järvamaa. Taanalaste ja sakslaste vahelise järgneva konflikti ärahoidmiseks moodustas paavsti legaat Modena Wilhelm Viru- ja Järvamaast talle alluva haldusüksuse, mille reaalseteks valitsejateks määras eesti päritolu ülikud, kuna paavstivõimul puudusid Põhja-Eestis reaalsed sõjajõud ning esindajad. Modena wilhelm lahkus ise Eestimaalt 1226. aastal Rooma, jättes enda asemikuks asevalitseja Johanni. 1227. aastal sai Valdemar II sõjas Põhja-Saksamaa vürstiriikidega Bornhövedi lahingus lüüa ning
annaabi.ee 
