Hobusel oli küll hea süda, aga nägi eemal rohututikest ja arvas, et ei tema viia saa, sest vaja varsti tööle hakata ja nüüd peab enne seda hoolega sööma. ,,Kui upud on kahju küll, aga parata pole midagi. Igaüks peab ikka enda eest väljas olema", lausus hobune. Taat siis pöördus viimses hädas härja poole, et äkki tema aitab ta üle oja. Härg, kes oli muidu pahuravõitu loom, oli lahkesti nõus taati aitama, sest teisi peab ju ikka vahel aitama ja võttis taadikese turjale. Hall vanake aga polnud keegi muu kui metsaisa ise. Tänutäheks andis taat härjale sarved kaitseks huntide eest ja lubas, et tänasest päevast alates saab härg endale tagavara koguda ja süüa seda ka magamise ajal. Hobusele aga, kes teda ei aidanud ütles:"et sa söömist tähtsamaks pidasid kui aitamaist, ei pea sinu kõht iialgi täis saama-sa pead sööma alati, kui tööd ei tee. Sellest ajast alates raiskab hobune söömisele kogu oma vähese puhkeaja,
Hobusel oli küll hea süda, aga nägi eemal rohututikest ja arvas, et ei tema viia saa, sest vaja varsti tööle hakata ja nüüd peab enne seda hoolega sööma. „Kui upud on kahju küll, aga parata pole midagi. Igaüks peab ikka enda eest väljas olema“, lausus hobune. Taat siis pöördus viimses hädas härja poole, et äkki tema aitab ta üle oja. Härg, kes oli muidu pahuravõitu loom, oli lahkesti nõus taati aitama, sest teisi peab ju ikka vahel aitama ja võttis taadikese turjale... Leelo Tungal Kristiina, see keskmine Illustreerinud Kersti Haarde, kirjastus“Eesti Raamat“ 1989 6 Kristiina-raamat on kirjutatud ajal, kui praegused emad-isad olid alles lapsed. Siis polnud Eesti iseseisev riik ja paljud asjad olid teistmoodi kui praegu. Aga lapsed olid ikka lapsed ja emad-isad armastasid neid samamoodi nagu praegused
annaabi.ee 
