Vana-Rooma maalikunst Erinevalt Vana-Kreeka suures osas hävinud maalikunstist, tuntakse märksa rohkem vanade roomlaste oma. Seda tänu aastal 79 Vesuuvi tuha alla mattunud suvituslinnale Pompeij, kust on väljakaevamiste käigus leitud rohkearvuliselt seinamaale. Pompeijs säilinud seinamaalingutele on iseloomulik looduse jäljendamise meisterlikkus. Suurepäraselt anti edasi inimkeha proportsioone ning liigutusi. Erinevalt vanadest kreeklastest kasutati edukalt ruumi perspektiivis, suur tähelepanu oli ruumilisel illusioonil. Edukalt kasutati ka valguse ja varju mängu. Maalide teemad olid võetud mütoloogiast või ajaloost. Eelistati värvikaid,
Teise klassi jaama oli ette nähtud suur puhvetitega reisijatehoone, reservuaaridega veevarustussüsteem, veduridepoo koos töökojaga väiksemate remonttööde teostamiseks, ehitised kõigi kaubatoimingute teostamiseks ning aidad materjalide ja tööriistade hoidmiseks. (1,3) Peterburis arhitektuuriakadeemik K. Verheimi ja insener V.Vestfaleni poolt koostatud jaamahoone eriprojekt valmis 1904. aastal. Haapsallu ei kavatsetud ehitada tüüphoonet, vaid Peterburis ja Moskvas tuntud suvituslinnale kohast suursugust kuurortliku välisilmega vaksalit, kus eraldi hoone või ruum ka "Kõigekõrgemale" ehk imperaatorile. Haapsalu jaamahoone ainukavand kinnitati 19. oktoobril 1904, välja arvatud Imperaatoripaviljoni projekt, mille teine variant kiideti heaks alles 28. juunil 1905. Kohalike ettevõtjate tööjõuga valmis hoone vastavalt projektile aastail 1905-1907. Historitsistliku arhitektuuriga jaamahoone koosnes suurest reisijatehoonest,
annaabi.ee 
