Kas nad võtavad filmi-Anni piisavalt omaks, on ta neile piisavalt lähedane ja sümpaatne, et tema nimel ka raamatulugemise vaeva hakata nägema, seda olukorras, kus tõrksus lugemise vastu on loomulik ja igapäevane asi? Kas mitte ei sure üks Eesti teismeliste viimase kümnendi armastatumaid raamatutegelasi koos selle filmiga? 11 Ühesõnaga, minu ettepanekut muuta stsenaariumis tegelaste nimesid ei võetud vastu. Kui olin augustikuus Alu mõisas emakeeleõpetajate suveseminaril näinud peaaegu valmis filmi, palusin produtsenti, et vähemalt filmi reklaamides ei tõmmataks Anni- raamatutega otsest paralleeli, et ei rõhutataks seda seost. Lenna Kuurmaa oleks ju niigi suurepärane reklaamivõimalus. Nüüd näen, et viited minu raamatutele on siiski sees nii pressiteadetes kui mujal meedias ilmuvates materjalides. Nii hõiskab oktoobri Stiina: «...filmi «Kuhu põgenevad hinged?» mõned tegelased on paljudele tegelikult juba ammu tuttavad.
Seega, mitte keegi ei tea pala algul, milliseks täpselt see sel korral kujuneb. Arusaadavalt ei ole sellises olukorras keerulised vor- mid ja vormiarendused õigustatud, kuna need põhjustaksid liigseid probleeme ja muutuksid oluliseks takistuseks vabale improviseerimisele. Viimastel aastatel on siiski märgata huvi kasvu süvamuusika eeskujul vormi arendada, säili- tades džässile omase improviseerimisvabaduse. Üht sellist võimalust tutvustas IASJ 17. iga- aastasel suveseminaril (7.–13.07.2007) Sienas itaalia džässmuusik ja -helilooja Claudio Fasoli oma loengus “Ettearvamatuse lõpuleviimine džässis” (Achieving Unpredictability in jazz). Iseloomulikuks jääb aga see, et džässmuusikud eelistavad lihtsaid vorme, mida on teatud määral võimalik kujundada esinemise ajal sõltuvalt inspiratsiooni realiseerumise käigust. Siit koorub põhjus, miks džässimprovisatsiooni temaatiliseks aluseks on sageli kõige tavalisem
annaabi.ee 
