kere ümber autorehvi pani on neodada, ent kogu popkunsti üks programmilisem teos. Hiljem on Rauschenbergi teosed olnud jälle rohkem tasapinnalised. Reaalsete esemete asemel eelistab ta fotode lõuendile ülekandmist siiditrüki abil. Rauschenberg kinnitab, et ta ei taha luua kunsti, vaid tegutseda ,,elu ja kunsti vahelises kuristikus". Üheks neodada variandiks võib pidada utiilkunsti (junk art). Mida viljelesid nii uusrealistid (Tinguely, Arman) kuid ka neile järgnenud Mark di Suvero, John Chamberlain, Louise Nevelson. Dadaismi taaselustamine ja laiendamine oli suure mõjuga kunsti järgnevale arengule. Kuna neodada teosed ei sobinud kunstiliikide senisesse süsteemi ja nende tehnika oli sageli enneolematud, siis avardusid sellega kunsti piirid ning tekkisid seninägemata võimalused loovuse valdumiseks ning mitmekesistus kunsti ühiskondlik sõnum.
Saksa päritolu kunstnik Wols ,,Joonistus". Neodada: 1950 60 nii Pariisis kui ka New Yorgis. Aastakümne vahetuses selekteeris Pariisielu Yves Klein ,,Reljeef ja sinine käsn". Jean Tinguely ,,Apoteoos New Yorgile" kasutas oma teostes ühiskonna ,,jääke" vanad masinaosad jne. assamblaazhid - ,,uue realismi" kolmemõõtmelised teosed. New Yorgi neodada: Jasper Johns ,,Lipud", ,,Märklauad"; Robert Rauschenberg ,,Voodi". Neodada üheks variandiks võib pidada utiilkunsti: Mark de Suvero, Louise Nevelson. Popkunst: Inglismaa, tekkimine. Noored kunstnikud, kes olid huvitatud kommertskultuuris. Eduardo Paolozzi (skulptor) ja Peter Phillips ,,Tellimusmaal nr3". USA massikulutuurist huvitumine. USA-s oli 60-date alguses. Suurejoonelisem kui Inglismaal. Claes Oldenburg ,,Lihalett". Roy Lichtenstein ,,M-Maybe". Skulptuuri esindab George Segal. Mõjurikkam popkunstnik oli Andy Warhol ,,Kakskümmend viis Marilyni"