*Õhtul kohtab ta metsas jalutades Victoriat, kes on talle võõraks jäänud, nagu ka ümbritsev kodukant. *Järgmisel päeval koju minnes kohtab ta taas Victoriat ning nad vahetavd paar sõna Johannese ära oleku kohta *Pühapäeval tahtis Ditlef, et Johannes saarel kaasa tuleks, kui sõudja. *Oodates lossirahvast märkab Johannes kuidas noor tütarlaps vette kukub. *Ta sukeldub ning päästab tüdruku elu. *Lossis oli suvepidu ning külalisi oli ka linnast. *Noored läksid metsa ratsutama. *Mehed panid veski tööle, mõlder kutsus Johannese appi, kes avas veskivärava, mis pani veski seisma. *Victoria tahtis, et Johannes oma isa ees Otto eest vabandaks. III *Johannes sõitis jälle linna ja kogus kuulsust luuletajana. *Septembripäeval kohtas Johannes kõrvalisel tänaval Victoriat. *Victoria oli eksinud ja küsis teed kammerhärra juurde. *Johannes lubas saata, ning neiu oli nõus.
astutud sammuga. Peagi nägid lapsed eemal tulekuma ja kellegi rütmilist liikumist. Nad astusid aegamisi lähemale, ent samas püüdsid varjudesse hoiduda. "Marii?" küsis poiss tasakesti, kui nad suisa lõkkeplatsi servaaladele jõudsid, "Kas me magame või on see ilmasi?" "Ma ei tea, kuid vaata kui ilusad nad on!" sosistas õde vastu. Nimelt avanes tihedast põõsastikust, kus lapsed varjusid, vaade kogu suurele lõkkeplatsile, kus käis parajasti haldjaselanikkonna suvepidu. Seal oli kõiki: nii noori kui vanu, nii mets- kui ka veehaldjaid ühesõnaga kogu haldjasriigi koorekiht oli siia kokku kogunenud. Platsi keskel lõõmas võimas tuli, mille kõrval asetses suur hõbedaga ehitud troon. Sellel istus kaunis kuninganna, üleni valgesse siidi ehitud. Selja taga laiutusid tal hõbedaselt sätendavad tiivakesed ja peas säras kuukivist sepitsetud haldjakroon. Lapsed jäid teda üksisilmi imetlema unustades hoopiski, et inimolevused olid haldjapeol
annaabi.ee 
